Toitaineid toidust

”Oleme need, mida sööme või kas tõesti oleme?”

Kuigi toidulisandid moodustavad suure osa tänapäeva trennihuvilise toitumisest, eelkõige võistlejate toitumisest, süüakse põhilist toitu ikkagi iga päev. Põhimõtteliselt see asi on lihtne: valk kanalt, süsivesik riisist ja rasv õlist. Natuke spargelkapsast kõrvale ja kogu lugu. Need põhitoidudki on muutunud viimase paarikümne aasta jooksul radikaalselt, lisaks teadmised toidust on tõusnud märkimisväärselt, st tõstetakse põhitõdesid lauale vähe.

Esimene suur tegur on iseenesest põhitoidu kvaliteet ja teine on selles sisalduvad mikro-ja fütotoitained. Toidust rääkides ei saa vältida neuroloogilisi probleeme: grippi, infektsioone ning loomulikult taastumine ja kiiremini arenemine.

Lihtsat igivana auto võrdlust saaks siin kasutada nii, et proteiin on plekk, millest auto on ehitatud, rasv on õli ja süsivesikud on bensiin. Ka nendest on mitmeid versioone: on olemas mitmesuguseid õlisid, erinevaid metallisegusid ja muidugi ka erinevaid bensiine. Vitamiinide osa siin võiks olla kui süüteküünlal, see on väga tähtis, sest ükskõik kui head on muud osad, ilma küünlata auto käima ei lähe. Igaüks saab muidugi ise otsustada kui uhketest, kaua kestvatest ja töötavatest osadest ta enda auto ehitab.

Toitumine ja teadus

Inglasest arst ja keemik Prout määratles juba 1800.a alguses kolm toitainet: süsivesikud, proteiinid ja rasvad. Saksa teadlane Liebig lisas neile juurde veel kolm mineraalainet: kaaliumi, lämmastiku ja fosfori. Ta tegi teatavaks, et taimed vajavad kasvamiseks vaid neid kolme mineraalainet. Taimed kasvavad nende abil, loomad söövad taimi ja meie sööme nii loomi kui ka taimi. Sellest on saanud alguse toitumisteadus, kus toidust liiguti edasi toitainete uurimisse. Ehk nagu kõikides moodsates teadustes, ka toitumisteaduses jaotatakse asju osadeks ja uuritakse edasi.

Hiljem märgati, et Liebigi valmistatud emapiima aseainest toituvad beebid tunnevad ennast halvasti, lisaks meremehed, kes said süsivesikuid, proteiine, rasvu ja mineraalaineid, haigestusid skorbuuti.
Keemikud jätkasid oma tööd ja avastasid vitamiinid. See lugu jätkub veel tänapäevalgi, kuid iga aasta leitakse toidust tuhandeid uusi aineid. Kuigi teadus ja selle meetodid ei paku huvi, on see radikaalselt mõjutanud seda, millist toitu me oma kauplustest leiame. Kui toidust tehti hunnik toitaineid, jäeti märkamata mõningad asjad ja tagajärjed on olnud huvitavad. Siit on alganud täiesti uus kasvukultuur ehk kõige toidu alus.

Toitainete sünergia

Minnesota ülikooli epidemioloogid Jacobs ja Steffen tegid läbi uurimuse, milles võrdlemine näitas, et kuigi täisteraleiva tarbimine vähendab suremust, siiski selles sisalduvate aineosade lisamine toidu sisse seda ei teinud. Üldiselt arvatakse, et tervis tuleneb just leivas sisalduvatest toitainetest. Uurimine siiski tõestas, et leivas sisalduvad toitained ilmselt toimivad koos sünergiaga tekitades tervisliku mõju. Mida see tähendab? Lühidalt siis, et eriliste toitainete lisamine toidu sekka ei mõju nii kui toitainete söömine oma algupärases ja loomulikus olekus. Toiduainetetööstus ei ole sellest vaimustuses, kuna müügil on nn karastusjoogid, kus süsihappegaasile ja suhkrule on lisatud kaltsium või magneesium, mis teevadki sellest tervisliku joogi.

Lisatoitainetest leidub palju preparaate sisaldavaid toitaineid, mis toetavad teineteist ehk toitainete sünergia on näha. Kõne all olev uurimine tõmbab siiski vaiba alt ära ka siin, sest kõik täisteraleiva toitained eraldi ei saanud sama tulemust.

Maapinna tähendus toitainetele

Kui Liebig oli identifitseerinud kolm suurt mineraalainet, siis Frits Haber mõtles välja, kuidas fossiilsest põletusainest valmistada sünteetilist põletusväetist. Sellega hakati väetama põlde.
Maapind saab vaid siis need kolm mineraalainet ja muud ei midagi. Taimed kasvavad küll, aga nad ei ole päris terved. Taimed kasvavad kiiresti, et jõuda kasvatada juuri ja korjata sealt endale muid toitaineid. Kui väetamine kestab aastaid, siis maapind vaesub kõikidest muudest toitainetest. Selliselt kasvatatud taimed ei suuda tekitada fütotoitaineid kui orgaanilises maapinnas kasvavad taimed. See ilmneb näiteks selles, et nad ei suuda end kaitsta kahjurite eest. See tõi taas kasutusele putukate tõrjeained. Nende ainete kasutamist peeti normaalseks, kuigi need võisid olla ohtlikud. See viis maapinna pideva vaesumiseni ehk toitainete vähenemiseni ja see omakorda putukatõrjevahendide lisamiseni. See paistis välja taimedest, mida me sõime. Ühendriikide põllumajandusministeeriumi statistika näitab, et taimede vitamiinisisaldus on viiekümneaasta jooksul kukkunud 20-50%. See tähendab, et saada piisavalt toitaineid, peaks sööma rohkem kaloreid.

Kas võiks siin midagi olla ühist sellega, et normaalkaalus inimesi on jäänud väheks? Tööstuse eesmärk on pakkuda inimestele toitu võimalikult odavalt. Mõnes mõttes on see hea, aga probleem on selles, et inimesed on ülesöönud või alatoidetud. See ei puuduta ainult ülekaalulisi vaid ka neid, kes toidukoguseid kontrollivad ja ennast heas vormis hoiavad, võivad olla alatoidetud. Meil näiteks külmetust peetakse normaalseks asjaks. Samuti ka aina sagedamini allergiaid ja muid autoimmuunseid haiguseid, soolte probleeme jne. Me sööme ehk liiga ühekülgselt, ja kui isegi sööksime mitmekülgselt ja palju juurvilju, on siiski toidukvaliteet ja sisu on muutunud viletsamaks maapinna muutudes.

Põlluharimise mõju loomsetele toodetele

”Oled see, mida sööd” peab paika mitte ainult inimeste vaid ka loomade kohta. Kui näiteks lõhe elab meres ja sööb talle ettenähtud toitu, siis tekib Omega-3 seeria rasvhappeid, mis näivad olevat tervislikud inimesele, meie organismis Omega-3 ja -6 seeria rasvhapped peavad olema tasakaalus. No mis juhtub, kui lõhe kasvab basseinis ja teda söödetakse palju Omega-6 seeria rasvhappeid sisaldava söödaga? Kuidas lõhes areneks Omega-3 rasvappeid? See sünnib toiduahela algupärastest merevetikatest. Barry Searsi järgi kasvatatud lõhe sisaldab rohkem Omega-6 seeria AA rasvhappeid kui Omega -3 seeria EPA rasvhappeid. Ehk selle mõju kehale on negatiivne. Ja meile õpetatakse, et söö kala kolm korda nädalas, saad omega-3 rasvhapped kätte (kui sööd kapslitena, siis saa kindel olla kvaliteedis).

Sama põhimõte käib ka liha-, linnu- ja piimakarja kohta. Kui veis sööb peamiselt AIV-sööta, millest looma lihasse tekib vaid mikrotoitaineid. Lisaks kiirtoidul kasvanud veis on tihti haige ja saab nii elu jooksul tubli annuse antibiootikume (mille kasutamist muidugi jälgitakse). Kanade toidu sisse on tänapäeval lisatud tihti linaseemneõli, et munade omega-sisaldus paraneks. See võiks olla hea idee. Siiski loomuvastaste toitude söötmine loomadele on tekitanud nn hullulehma tõve. Piimatoodetes on uuritud loomasööda mõju piimale, A- ja D-vitamiini kogused ja vahe on selgesti nähtavad, need on halvenenud. Lisaks salmonella kogus kanadel, kes ei saa värsket rohtu, on kõrge ning muidugi ka antibiootikumide ja tõrjevahendite kogused samuti.

Mõju kehale ja mida võid teha

Kuigi need asjad tunduvad ehk väikesed, nende mõju on suur, eriti nüüd tulevatel aastakümnetel. Kui jätkame sama liini pidi, siis suund on suurem ja suurem, on ka tasakaalu muutus toiduainetes ja kemikaalide lisamine igapäevasesse toitu. Kemikaalid arenevad: näiteks üks firma vahetas naatriumglutamaani pärmitoote vastu ning reklaamib selle toote maitset ehtsana. Jäta meelde, et poolfabrikaat on poolfabrikaat, keemiline koostis on muudetud.

Praegu sööb soomlane keskmiselt 6-7 kg tõrjevahendeid aastas. On seda palju või vähe, ei oska öelda, aga minu meelest kohutav. Mida siis saad teha? Esiteks, vali endale võimalikult tervislikke toiduaineid.

Michael Pollan annab kaks head juhtnööri kuidas süüa. Kui pakendil on kirjas midagi ebatervislikku, jäta see poeriiulile. Teadus suudab leida ükskõik millisest toidust ühe toitaine, mis võib olla tervislik ja see läheb hästi müügiks. Teiseks, tõesti, limonaadini välja võidakse igasse tootesse lisada midagi ja nimetada seda tervislikuks. See on muidugi keel põses kirjutatud, et kõik ei ole halb, aga säästab palju vaeva. Kaalika peale on raske kirjutada ”on lisatud Omega-3”. Mõned leivatooted, kus on 8% kiudaineid, reklaamivad ennast kiudaineterikkaks, samas leib, kus on kaks korda rohkem kiudaineid, seda ei tee.

Teine võimalus on küsida, kas vanaema oleks seda pidanud toiduks. Kui ei oleks, siis ei oleks see ka õige toit. See hunnik ümbertöödeldud toitaineid on maitsestatud kemikaalidega, kuigi paistab nagu oleks tavaline toit. Järgmine samm on mõelda, kust see toit pärit on ehk kasvatusmeetodid ja kust see on toodud. Maalähedaselt kasvatatud toit ei vaja nii palju säilitusaineid ja loodustooted on kasvanud ka ilma kunstväetiseta. Uurimusi on muidugi palju, mis on nii poolt kui ka vastu. Vahel võib nädala jooksul ilmuda kaks uurimust, kus ühes kirjutatakse, et looduslike toodete kasvatamine ei erine traditsioonilisest kasvatamisest ja teine uurimus ütleb, et erinevus võib olla 10,000–kordne.

Seda mõjutab nii mõnigi asi, esiteks kui kaugelt uuritavad tooted on toodud ja igaüks saab ise otsustada, kui palju uuringute tegija ja selle eest maksev isik mõjutab neid tulemusi.

Lahendus on tõesti nii lihtne, et seda ei kavatseta uskuda. Söö võimalikult palju algupärast toitu. Nende asjade peale tasub mõelda.

Kes on huvitatud antud temaatikast, soovitan soojalt, see artikkel on peamiselt kirjutatud õigest toidust Michael Pollani raamatu järgi.

BODY-lehti

Autor: Kertu Koronen (tõlge)