Treener on nagu jagaja…

“Me treenime koos, me õpime poseerimist koos, tegelikult olen ma seal laval ka koos temaga. Ainult pealtvaatajate tänu, vaimustus ja aplaus on need asjad, mis tulevad temale. Need tulevad ainuisikuliselt temale ja ta on selle ära teeninud. Soovin ainult, et auditoorium saalis rõkkaks, vaimustuks aina enam ja enam ning loodan, et temast saaks võitja…”

Nii rääkis Lou Ferrigno isa “Pumping Iron’is” oma emotsioonidest, mida ta isa ja treenerina tunneb, kui tema poeg on laval.

Ma tahan tänases kirjutises tähelepanu juhtida neile, kes on spordis tihtipeale suures osas pealtvaatajatele eksponeeruva välise fassaadi taga. Need on juhendajad, õpetajad ja treenerid. Nagu minu oma treener, vennas Silvar ütleb: “Treener on nagu jagaja, kellele jäävad ainult näpud!”

Tõepoolest, see on nii. Meeskonna alade korral võime täheldada sama asja. On kõigile ammu teada, et veidral viisil, kui meeskond võidab, siis võidab just meeskond, aga kui võistkond kaotab, siis kaotab treener. Eks see elust pärinev ütlemine või pigem tõepoolest karm tõsiasi peab ikka paika küll.

Millele mina soovin viidata, on see, et me oleme harjunud treeneris nägema alati seda, “kes teab kuidas teha”, “kes ütleb, et tee nii, siis on maksimaalselt hea tulemus”, “kes ütleb, et nii on õige”. Tegelikult ei ole need asjad päris alati nii. Mitte keegi ei tea tõde ehk on mõni sellele lähemal, kuid õppijad oleme me alati kõik, hoolimata oma ametlikust staatusest. Mitte keegi ei saa kunagi garanteerida, et kui “nii” või “nii” teha, siis on asjad õiged ja tulemus hea. See võib kehtida alguses, kui treeninguid alustatakse.

Treener teab kogemustest tulenevalt üht–teist headest ja toimivatest programmidest, süsteemidest, metoodikatest või võtetest, oskab valgustada toitumise põhitõdede osas. Samas, mida pikemaks kujuneb sportlase karjäär, seda enam muutub ka treeneri funktsioon. Mida kaugemale minnakse ja kõrgemale tasemele jõutakse, seda enam hakkab kehtima see tuntud mõttetera, et “kui üks õpetab, siis kaks õpivad”. Kui algajale on treener tõepoolest see inimene, pigem isegi “jumala” eest, “kes teab”, “kes oskab” jne, siis tipptasemel tegijale on treener pigem nagu hea sõber, peegel, “teine aju” või vaimne nõustaja ja mentor.

Kogemused maksavad alati, kuid, mida kõrgemal tasemel tihedas konkurentsis “mängu” mängitakse, seda enam võib lõpptulemus sõltuda psühholoogilisest seisundist ja vaimsest ettevalmistusest. Eriti hästi avalduvad treeneri teisenenud staatus ja funktsioonid just suures mängus. Võin sellest omadest kogemustest rääkida. Selge see, et Silvar ei ütle mulle seda “mida süüa” või “mitu kordust seerias teha, et jalad triibuliseks läheksid”. Kui ma ütlen, et ta on nagu “peegel”, siis see tähendab seda, et mind tundva inimesena on ta see isik, kes suudab mulle adekvaatselt tagasi peegeldada minu raskete aegade ebaadekvaatseid emotsioone ja seisundit, tegelikku hetkeolukorda.

Kui ma ütlen, et ta on “teine aju”, siis see tähendab seda, et ta aitab mul rasketel aegadel raskete valikute ees raskeid otsuseid langetada. Kui ma ütlen, et ta on nagu vaimne nõustaja, siis see tähendab seda, et ta aitab mul toime tulla oma hirmudega, kõhklustega ja kartustega. Mitte, et ma vaimselt haige inimene oleksin, kes teab ehk olen ka, kuid diagnoositud seda vähemalt ei ole. Aga olen päris kindel, et need hirmud, kahtlused, võimendunud emotsioonid ja kartused on meil kõigil olemas, kõigil. Ja kulturismivõistlusteks valmistudes kipuvad need asjad avalduma, aga ka mingis mõttes võimenduma, mis on samuti iseenesest mõistetav, sest palju on ju kaalul. Ja siis on hea, kui sul on olemas selline “reaalsuse peegel”, hea kriitik ja tegelikku olukorda teatud mõttes ehk selgemalt tõlgendav toetaja.

Kui tsiteerisin ütlust, et “kui üks õpetab, siis kaks õpivad”, siis tähendab see seda, et sa võid olla ükskõik kui aktsepteeritud, litsenseeritud või kvalifitseeritud treener, teise inimese sisse ei näe keegi. Nii me koos õpimegi, mina saan enda kohta midagi teada ja tema saab juhendajana, toetajana, treenerina minu kohta midagi teada. See tähendab kahekordset kogemust. Ma olen ka treener ja võin algajale vabalt lahti seletada, mida tähendab 5 x 5 programm või millist abistavat tööd teha juurde Smolov’i kükiprogrammile, kuid, kui treenitavaks on täiesti tipptegija, kes tegi kaks hooaega kaks võistluseelset nädalat täiesti sama kaalu, vormi, toitumise ja rasvaprotsendi juures samamoodi, olles ühel juhul laval “šilett – terav”, kuid teisel korral nagu “sardell”, siis ma tõstan ka käed püsti ja tunnistan ausalt, et “ma ei tea ka, miks see nii oli, kuidas see juhtus või milles oli põhjus”. See ongi see koht, kus me koos õpime, koos kogeme, koos analüüsime ja koos järeldame. Sellest tulenevalt, ärgem oodagem ka oma juhendajatelt alati igas olukorras toimivaid lahendusi või suisa imesid. Treeneri ja treenitava suhe jagatavate teadmiste ja reaalsete õpetuste kõrval on pigem koostöö, ühine lahenduste leidmine, analüüs, järeldused ning loomulikult psühholoogilise tasakaalu saavutamine ja kindlustamine.

Niisiis, head sportlased, tunnustagem oma treenereid, mäletagem, austagem ja usaldagem neid tänuväärse töö tegijaid!

Autor: Janar Rückenberg