Treeningpäeviku olulisusest…
Organismi arengu iseärasusi arvestades nädalast nädalasse koormusega (mahu ja intensiivsusega) teadlikult (progresseeruvalt, süsteemselt) opereerides on võimalik jõuda oma realiseeritavale potentsiaalile oluliselt lähemale, kui alaliselt üksnes tunde järgi treenides. Alguses tuleb kõik loomulikult väga lihtsalt ja nädalast nädalasse suudetakse ka ilma erilise arvepidamiseta areneda. Aga, mida aeg edasi, seda enam arenetakse ja seeläbi oma arengupotentsiaali realiseeritakse (ammendatakse) ning edasise progressi tagamisel saavad järjest määravamaks detailid. Pisiasju on aga väga raske meeles pidada, olgu selleks koormust doseerivaks/reguleerivaks parameetriks siis 1-2 kg, 1-2 kordust, protsentuaalselt muutuv intensiivus või harjutuste järjekord võrreldes eelmise treeningkorraga. Need esmalt nii tühised detailid summeeruvadki perspektiivis märkimisväärseks edasiminekuks või tagajärjeks. Teate seda ütlemist “väikeste sammudega suurte eesmärkide poole”, treeningpäevik ongi see töövahend, mille abil hakkab algtaseme läbinud ja edasijõudnud harjutaja sammahaaval suurte sihtide poole liikuma.
Toon teile lihtsa näite oma praktikast. Surumine, 5×5, viis seeriat, igas seerias viis kordust ja seda konstantse raskusega. Millise raskusega olen võimeline 5×5 ära tegema? Olen surumise 5×5 teinud ära 155 kg-ga. Me ei oma aastaringselt koguaeg maksimaalset võimekust, nii ka selle harjutuse, skeemi ja raskuse korral. Kui ma surumisele mõnda aega keskendunud ei ole, siis kukun oma 5×5 tippraskusest võrdlemisi kaugele. Kui hakata taas surumisele keskenduma, siis tunde järgi trennist trenni töötades olen võimeline jõudma 5×5 raskusega 135-140 kg-ni, sealt edasi vajan kindlasti progressiooni, teadlikku ja süsteemset keskendumist surumisele (edasiviidavale baasharjutusele). See tähendab, et ilma üleskirjutamiseta, treeningpäevikuta ja lihtsalt tunde järgi treenides jõuan 87-90%-ni realiseeritavast potentsiaalist.
Sama lugu on ka näiteks lõuatõmmete korral. Lisaraskusega ja erilist arvet pidamata tõmmates jõuan kuuese tippseeriani umbes 22,5-25 lisakilogrammini. Aga olen tõmmanud 35 kg-ga kuuese ja tean, et ilma progressioonita lihtsalt tunde järgi “lammutades” sellist taset ei saavuta. See on vaid 64-71% realiseeritavast potentsiaalist. See 35 kg on 100% ja 22,5-25 kg moodustab sellest vaid 64-71%. Paraku suurema raskusega kuuest ma ilma planeeritud progressioonita (mis tähendab üleskirjutamist ja arvepidamist) ei ole võimeline saavutama, rääkimata veel täiesti uute väljakutsete alistamisest.
Seega, väga selge argument, miks tõsimeelne harjutaja ei pääse treeningpäevikust. Tunde järgi võib treenida ja palju saavutada (teatud harjutusi ja teatud tasemel üksnes nii tehaksegi), aga kui te olete maksimalist ning tahate oma potentsiaali sajaprotsendiliselt ära kasutada, siis tuleb tegutseda teadlikult ja planeerida, mis tähendab treeningpäeviku pidamist.
Autor: Janar Rückenberg