Tunne Eesti klassikuid – Intervjuu Olev Annusega

Kui vanalt ja kuidas jõudsite kulturismi juurde?
Alustasin vabamaadlejana. Olin vast 15aastane. Tallinnas, Rataskaevu tänaval oli maadlussaal, poksiring ja tõstepõrand. Eeskujudeks olid tol ajal loomulikult Lurich ja Hackensmidth.
Eks oli vaja jõudu juurde saada. Haarasin siis kangi pihku ja tegin sellega mis oskasin. Milline oli jõutreening? Seda ma kahjuks ei mäleta.
Siis kui ilmus Ervin Lieberti kirjutatud raamat [url=http://fitshop.fitness.ee/raamatud/0/readmore/1831/Atleetv%C3%B5imlemine/]”Atleetvõimlemine”[/url] sai sellest raamatukesest minu treener. Jõudu tuli juurde, lihased kasvasid ja mäletan, et Tallinna Kalevi meistrivõistlustel vabamaadluses seljatasin kõik vastased vähem kui minutiga. Siis aga vigastasin põlve ja jätsin maadluse sootuks. Kulturismiga tegelemist see aga ei takistanud ja pärast armeeteenistust Nõukogude armees alustasin õpinguid Tallinna Ülikooli (Sel ajal Tallinna Pedagoogiline Instituut) kehakultuuriteaduskonnas. Kulturism oli saavutanud minu elus niivõrd tähtsa koha, et eesmärgiks oli tulla Nõukogude Liidu meistriks. Selleks oli vaja ka teadmisi füsioloogiast, anatoomiast, toitumisest, lihaste arenguks vajalikest tingimustest jne.

Kas teil oli juhendaja/ treener ja kust saite omal ajal teadmised toitumisest ja treeningust?
Nagu eelnevalt mainisin, oli minu juhendajaks algul E. Lieberti raamat ”Atleetvõimlemine”. Lisateadmisi andis juba ülikoolis omandatu. Kui ma õieti mäletan, tutvusin Innar Mardoga siis kui olin juba alustanud õpinguid ülikoolis. Tema oli see kes juhendas mind lavaesinemises.

Kes on olnud teie treenerid läbi aegade?
Otsest treenerit kui sellist pole mul olnud. Olen kuulnud Soomes, et keegi on esinenud minu treenerina. Keegi, kellega koos treenisin kunagi Ehitustehnikumi saalis. Võib olla, et soomlane oli asjast valesti aru saanud, võib-olla mees lihtsalt rääkis, et on minuga samas saalis trenni teinud.

Kas teil olid eeskujud / iidolid?
Loomulikult oli mul eeskujusid. Sel ajal olid tipus Arnold S. ,Rick Wayne, Frank Zane, Robby Robinson, Sergio Oliva, Franco Colombo jne.

Millal ja kus toimusid teie esimesed võistlused?
Kui mälu ei peta, siis esimesed võistlused olid vist Tallinnas aastal 1972. Tulemuseks oli vist Eesti juunioride absoluutne meister. 1973 võistlesin juba täiskasvanute kategoorias, ja tulin Eesti absoluutseks meistriks. Sellest võistlusest on midagi mälus säilinud. Saal oli puupüsti rahvast täis. Rahvas elas tõepoolest kõigile kaasa ja järgmisel päeval arvasin, et kõik vastutulijad tunnevad mind ära, kuigi saali mahtus ehk ainult 500 inimest. Sellest kartusest sain ma tõenäoliselt päris kiiresti lahti.

Kus te omal ajal treenisite ja millised olid treeningtingimused?
Suvel treenisin Rahumäel. Meil oli poistega ühes hoovis katuse ja põrandaga treeningruum ehitatud. Katusel oli tünn kus sees oli vesi ja kui päike soojendas tünni, siis oli ka leiget vett pesemiseks. Talvel treenisin TPI tõstesaalis. Ka Mäetehnikumi saalis käisin treenimas. Laululava all oli vahepeal Eesti kulturismi peakorter ,aga nii kaugele ei viitsinud ma väga tihti minna. Elasin ju Mustamäel. Pärast avati jõusaal Tartu maanteel. Seal treenisin kuni Eestist lahkumiseni. Treeningtingimuste üle nuriseda ei saanud. Kõik oli ju olemas. Olid hantlid, tõstekangid jne. Mäetehnikumis ja Tartu maantee saalis oli mitmesuguseid treeningmasinaid.

Kuidas muutusid treeningtingimused karjääri vältel?
Siis kui läksin Soome, ei olnud tegelikult märgatavat muutust treeningtingimustes. Hiljem Helsingis, Mikonkatul Gold´s Gym-is (seda saali ei ole enam) oli lai valik mitmesuguseid maailmatasemel masinaid. Treenimise eest Soomes ja ka mujal maailmas ei olnud mul kunagi vaja maksta. Minu nimi oli juba tuntuks saanud. Innar Mardo oli aktiivselt saatnud infot kulturismist Eestis ja Nõukogude Liidus laiale maailmale juba siis kui elasin veel Eestis. Kohe kui teatasin uuest elukohast, sain kuhjaga kutseid guest-posing esinemisteks mitmetesse Euroopa riikidesse.

Millist treeningprogrammi järgisite? Sagedus, maht jne. Kui palju tegite aeroobset treeningut?
Treeningprogrammis oli väga palju nüansse. Et seda kõike lahti seletada tuleks jutt liiga pikk. Olen pidanud erinevates riikides seminare ja tavaliselt on treeningut puudutav osa kestnud 4 tundi ja see on ainult teooria. Nii palju võin öelda, et enne suurvõistlusi treenisin 2 korda päevas. Tegelikult ööpäevas, sest teine treening oli vahel ka öösel ca 24.00-2.00. Samuti kuulus treeningprogrammi veloergomeeter (ca 30-45 min päevas).
[pilt=13770]

Kuidas toitusite hooajaväliselt ja ettevalmistumise ajal. Kuidas oli toiduainete kättesaadavusega Nõukogude Eestis? Millised olid erinevused Eestis ja Soomes ?
Püüdsin ikkagi valgu osakaalu hoida eriti kõrgel. Mida lähemale tulid võistlused, seda rohkem valgurikast toitu. Vähem süsivesikuid ja rasvu. Nõukogude Eestis pidi loomulikult olema oma tuttav liharaiuja. Soomes sellist abilist enam vaja ei olnud. Poest sai kõike. Toidulauale tuli lisaks rasvatule lihale ka rasvatu kala.

Mis motiveeris teid kulturismiga tegelema?
Mis mind motiveeris? Algul tahtsin maadluses tippu jõuda, tuli vigastus, jäid kang ja hantlid. Kohe kui neid viitsisin liigutada, hakkasid lihased kasvama. Ilmselt märkasid seda peale minu ka teised. Oli tahtmine midagi saavutada. Kui olin parim Nõukogude Liidus siis tahtsin olla ka maailmameister. Proovisin kõiksugu võimalusi MM-il võistlemiseks, aga elasin ju Nõukogude Eestis ja lõpuks ma ei näinudki muud võimalust kui eesmärgi saavutamiseks lahkuda Eestist.

Mida peate oma suurimaks saavutuseks kulturismis?
Suurim saavutus on loomulikult NABBA Professional Universe võitmine – sama tiitli on võitnud varem ka Arnold Scwarzenegger. Elukutselistel ei ole kaalu ega pikkuskategooriaid. Kõik võistlevad samas kategoorias. Pikad, lühikesed, raskemad ja kergemad ja kõigil on mingil ajal võidetud kvalifikatsiooniks piisav tiitel ette näidata. Ise pääsesin osalema eriloal, kuna olin võitnud ainult IFBB Euroopa meistri tiitli raskekaalus. Medaleid oli küll ka MMilt ja Maailma Mängudelt. Tol ajal absoluutset võitjat IFBB-s ei valitud, nii et tegelikult jäi Euroopa meister selgitamata. Olid vaid kaalukategooriate võitjad. Juhul kui mälu ei peta, siis Manilas peetud IFBB MM-võistlustel selgitati ka absoluutne võitja (Johnny Fuller). Siis tuli taas aeg kus absoluutne võitja jäi selgitamata. Võistluse hõbemedalimees oli Jeff King (USA). Thierry Pastel, hiljem ka IFBB- s Grand Prix võite saanud mees oli alles 9.
[pilt=13766]

Tahaksin veel lisada, et 1987. aastal sain NABBA-lt infolehe, mille järgi on NABBA-s võistelnud rohkem kui 80 riigi esindajad.
Kõik riigid, kust võistlejad tulevad, ei ole NABBA liikmed. Ka mina võistlesin Soome esindajana, kuigi Soome ei olnud sel ajal NABBA liige.

Kes oli teie suurim konkurent Eestis?
Loomulikult Indrek Otsus. Ta ähvardas mind kogu aeg ”kotti panna”. Budapestiski pärast võistlust läks kohe järgmisel hommikul jooksma ja veel ähvardas enne seda, et ”panen Annuse kotti”. Mis mul üle jäi. Tulin ära Soome. Siia ta järgi ei tulnud.

Milliste kulturismi suurkujudega koos olete laval võistelnud?
Päris paljudega. Ka Dorian Yatesiga ja isegi teda võitnud. Tegelikult lõppes minu karjäär pärast 1991 Nabba Professional World Championships võitmist, kus õnnestus võita ka supermees Edward Kawakit. Kellele nimi ei ole tuttav, Google tutvustab. Pärast seda võistlust otsustasin minna tagasi IFBB elukutseliste ridadesse aga enne Night Of Champions võistlust sai mu parem biitseps kannatada. Samuti ka rinnalihaste alaosa/keskosa ja seda mitte treeningsaalis. Kahjuks operatsioon ebaõnnestus ja seetõttu mul ei olnud enam lootust kõrgetele kohtadele pürgida. Jätkasin sellegipoolest. Jätkamiseks oli ka põhjus.

Pidin õppima laval vigastusi varjama. Kuigi ma võitsin 1994. a. toimunud Jan Tana Classic Proffessional Men võistluse ja kvalifitseerusin Masters Olympiale ei olnud ma laval enam sama mees, kui enne vigastusi. Masters Olympial oli võistlemas mitmeid kuulsusi : Boyer Coe, Chris Dickerson, Lou Ferrigno, Danny Padilla, Robby Robinson, Ed Corney jpt. Võistlesid ka Huberet Metz ning Hermann Hoffend. Mõlemad mehed olid maailmameistrid amatöörides, aga minu arust olid nad valinud nüüd vale võistluslava. Pärast võistlust leidus õlalepatsutajaid kelle arvates oleksin pidanud platseeruma kolme parima hulka aga nii see on alati: ühele meeldib ema, teisele tütar ja sama kehtib ka kohtunike tegevuses. Kui aus olla, siis vigastustele vaatamata arvasin ka ise, et olen kolme parima hulgas. Boyer Coe oli kolmas ja aasta hiljem platseerusin kõrgemale kui tema.

Kas ja millisel määral olete veel kulturismiga seotud?
Käin aeg-ajalt fitness.ee leheküljel vaatamas, mis Eesti kulturismielus toimub. Ka facebookis on sõpru, kes on mind lisanud. Nende hulgas on Lee Haney, Lee Labrada, Samir Bannout, Robby Robinson ja paljud teised. Olen mõned neist vahepeal kustutanud. Peamiselt need, kellega ei ole ühtainsatki rida kirjutanud pärast sõpruse heakskiitmist.

Mida soovitate noortele kulturistidele selleks, et läbi lüüa? Mis tuleb kasuks ja mis mitte?
Kõigepealt peaks kriitilise pilguga vaatama peeglisse. Milline on kehaehitus ja proportsioonid. Laiad või kitsad õlad? Puusade laius, õlgade ja puusade laiuse suhe, jalgade pikkus suhtes ülakehaga. Ühesõnaga kõik see, mida inimene ise muuta ei saa. Kas need eeldused, mida Jumal on andnud, annavad lootust kunagi seista pjedestaali kõrgeimal astmel. Kui peegelpilt on paljulubav, siis edasi tuleb tahtejõud, enesekontroll, sihikindlus. Hoolimata pettumustest pürgimine eesmärgi poole ja loobumine sellest, millest ei olegi nii lihtne loobuda. Kui olete kõigeks valmis, ka pettumusteks, mõelge hästi järgi ja kui kuulsusejanu sunnib, siis õnne valitud teele!
[pilt=13768]

Milline on teie arvamus tänapäeva kulturismist?
Tänapäeva kulturism? Olen sellega vaid mingil määral kursis. IFBB toiming paneb imestama. Amatöörides on olnud MMil vist vahepeal juba 10 kaalukategooriat. EMil 6-7 kategooriat. Aasta 2016 tõi taas muutusi. Siis kui mina võistlesin, oli vaid 4 kaalukategooriat (70, 80, 90 ja üle 90kg). Absoluutset võitjat, maailmameistrit nende kategooriavõitjate vahel tavaliselt ei valitud. Praeguse toimingu hea pool on see, et kategooriavõitjate vahelises võistluses selgitatakse ka maailmameister ja Euroopa meister. NABBA võistlustel on amatöörides alati selgitatud maailmameister kategooriavõitjate vahel. Ka on minu jaoks imelik jagamine kulturistideks ja klassikalisteks kulturistideks. Millised on kriteeriumid? Mille põhjal jagamine toimub? Millegipärast tundub, et IFBB amatööritase ei ole enam see mis enne. USA on tootnud varem kuhjaga maailmameistreid, ka Saksamaa ja Holland olid tipus. Võib-olla nende tipud võistlevad nüüd teistes föderatsioonides. Ausalt öeldes ei ole asja uurinud.
[pilt=13767]

Kuidas teid omal ajal Soome kulturismimaailmas vastu võeti?
Kui läksin Soome, oli vastuvõtt meeldiv. Olin natuke aega Jyväskyläs ja IFBB andis loa esindada Soomet, Euroopa Meistrivõistlustel Hollandis tingimusel, et ka Soome föderatsioon on sellega nõus. Soome ei nõustunud ja olin Hollandis vaid guest poserina laval. Pärast Hollandit sain kutse Soome tolleaegselt kulturismiliidu presidendilt tulla treenima tema saali Helsingis. Kõik oli hästi. Olin sisse registreeritud Jyväskylässe, elasin aga Helsingis. Nüüd sain ka Soome Föderatsioonilt loa esindada Soomet Las Vegases toimuvatel maailmameistrivõistlustel. Tasuks 3. koht raskekaalus. Olin pettunud. Läksin ju võitma. Kui võitsin IFBB Euroopa meistrivõistlustel raskekaalu, sain kutseid treenida ka teistes saalides Helsingis. Käisin siis ka mujal treenimas ja vahel isegi soovijaid juhendamas. See osutus poliitiliselt valeks sammuks. Enne järgmise aasta MM-võistlusi kuulsin, et MMile saadetakse Soomet esindama ainult Soome kodanikke. Ma ei mäleta, kas mul oli siis veel Nõukogude Liidu pass või olin juba saanud Soomes elamist lubava passi. Kodakondsus tuli alles mõned aastad hiljem. Võtsin siis ühendust NABBA liigaga ja sain loa osaleda NABBA MMil . Lisaks sain eriloa osalemiseks ka NABBA Professional Mr.Universe võistlustel, mis toimusid nädal hiljem.

Võitsin oma kategooria ja ka amatööride maailmameistritiitli. Sellega olin kvalifitseerunud elukutseliste võistlustele ilma eriloata. Nädal hiljem võitsin ka Pro. tiitli. Soomes oli kunagi olnud NABBA liit (Soome kulturist Eino Akkila on NABBA EMil võitnud oma kategooria). Ärimees Tom Wrange hakkas Soome tooma Weider-vendade tooteid ja sellega koos tõi ta ilmselt Soome ka Weider-vendade föderatsiooni ehk IFBB. Vendadest Weideritest oli Joe ka ise mingil määral kulturismiga tegelenud. Ta oli võistelnud kunagi ka NABBA võistlustel, saanud omas kategoorias 5. koha. Temanimelised on ka IFBB proffide tähtsamad võistlused. Näiteks Joe Weider´s Mr.Olympia jne. Kui tulin pärast võistlusi Soome, sain kõigepealt eluaegse võistluskeelu IFBB-lt (tegelikult olen saanud IFBB- lt 2 korda eluaegse võistluskeeldu. Teises föderatsioonis võistlemise eest ). Pärast meeldivat algust Soomes järgnes aga totaalne rünnak Soome IFBB poolt. See, et NABBA tuleb Soome tagasi, oli kellelegi vastumeelt. Kõigest hoolimata tegutsevad nüüd Soomes nii IFBB kui ka NABBA liidud.

Kas Soomes elades midagi muutus ka teie treeningutes?
Muidugi oi muutusi. Treeningmaht kasvas. Jooks ja suusatamine asendusid kõndimise ja veloergomeeteriga . Võistluseelsel perioodil treenisin 2 korda päevas.

Kas hoiate end ka veel praegu vormis?
Jõusaal on vastaspool teed. Ehk veel kunagi tuleb minust selle aktiivne külastaja. Hetkel jään aga vastuse võlgu.

Millal ja miks otsustasite karjääri lõpetada ja mida tegite edasi?
Ma olen läinud alati võistlusi võitma. Võitjaid saab olla ainult üks. Kõik teised on kaotajad. Kaotustest mulle rääkida ei meeldi. Eriti veel siis siis kui tundub et kaotus on olnud ebaõiglane. Madridis 1985 (EM) räägiti kohustusliku kava järgselt, et kaks võitjat on kindlad: +90 kg O. Annus ja 70kg kategoorias hispaanlane A. Lopez . Sellegipoolest kuulutati võitjaks +90 kg-s sakslane. Üks kohtunik selgitas pärast võistlust, et ei saanud mind esimeseks panna, kuna mul olid poseerimispüksid natuke grimmiga koos. Selle võistluse karikas on mul teiste taga peidus. Samal aastal Rootsis jäeti mind medalikolmikust välja. Seda 4. koha auhinda mul enam ei ole. Võtsin suure vasara ja kristallkausist jäid alles killud, mis läksid prügikasti. 1994. aastal toimunud Masters Olympial olin viies ja 1995. aastal tulemus ei paranenud. Siis otsustasin võistlemise lõpetada. Pärast seda töötasin tegevdirektorina ühes ettevõttes. Mõned aastad tagasi müüsin aktsiad äripartnerile ja võiksin öelda , et praegu olen peaaegu et vaba härra.
[pilt=13769]

Autor: Fitness.ee