TUNNE EESTI TEGIJAT: Imre Vähi

Mis spordialaga sa tegeled, kaua oled sellega tegelenud?
Klassikaline kulturismiga alates 2005 aastast, enne seda kulturismiga alates 1992 ning olen tegelenud ka karate, jõutõstmise, suusatamise ja muude spordialadega.

Kuidas sa jõudsid selle spordialani (kes tutvustas, kuidas tekkis huvi)?
Klassikaline kulturism võeti IFBB organisatsiooni poolt kasutusele esmakordselt 2005 aasta kevadel ja kuna minu kehakaal ja pikkus sellel ajal mahtusid ilusti klassikalise kulturismi normidesse, siis meie alaliit otsustas mind nendele (EM 2005 Rumeenias, Brasowis) võistlustele saata ning kõigile suureks üllatuseks tulin euroopa kolmandaks!

Kes on sinu treener?
Viimasel ajal iseõppija, aga teinekord saab arutatud erinevaid küsimusi Tartus Oleg Andlaga(Tartu Ülikooli ASK) ning loomulikult Eesti koondise peatreener Indrek Otsusega! Mulle meeldib ise katsetada ning püüan oma vigadest alati õppida ning midagi jälle paremaks muuta. Selles suhtes ei ole ilmselt maakeral inimest, kes suudab teisele inimesele anda 100% õiget nõu. Arvestades, et ma olen Eestis ja võimalik et ka maailmas ühe suurema klassikalise kulturismi kogemusega sportlane, siis kõrvalseisjatel läheb nõuandmisega järjest raskemaks, kes minu kõrval 24 h ei ole ning täpselt ei tea, millega ja kuidas ma suurvõistlusteks vormi teen. Viimasel ajal on nii, et soovitatakse selliseid asju, mida ma olen juba 100 korda risti-põiki läbi proovinud. Eriti ränk, kui nõu kipuvad andma need, kes ei ole võistlusspordiga üldse kokku puutunud või ei ole sellel alal midagi märkimisväärset saavutanud.

Mis on sinu suurim sportlik saavutus siiamaani?
Hmm, eks iga medal ja karikas on tulnud raske tööga. Siiani absoluutselt parim on muidugi viimaste maailmameistrivõistluste kolmas koht, aga tegelikult terve eelmine(2010) aasta oli superedukas:
1.. Eesti Karikavõistlused kulturismis 2010. Klassikalises kulturismis mehed-175 cm 1. koht
2. Balti Matš 2010(Tallinn) Klassikalises kulturismis absoluutarvestuses 2. koht.
3. Läti Lahtised Karikavõistlused kulturismis 2010(Ogre). Klassikalises kulturismis absoluutarvestuses 1. koht.
4. Euroopa meistrivõistlused kulturismis 2010(Hollandis). Klassikalises kulturismis -175 cm kategoorias 3. koht.
5. Eesti meistrivõistlused kulturismis 2010. Klassikalises kulturismis -180 cm kategoorias 1. koht. Absoluutne Eesti meister klassikalises kulturismis.
6. Põhjamaade meistrivõistlused kulturismis(Soomes, Helsingis) Klassikalises kulturismis -180 cm kategoorias 1. koht. Absoluutne Põhjamaade meister klassikalises kulturismis.
7. Maailma meistrivõistlused klassikalises kulturismis 2010 (Ungari). Klassikalises kulturismis -175 cm kategoorias 3. koht

Milliseid pingutusi nõuab sinult võistluseelse vormi saavutamine?
Päris suuri pingutusi teinekord, aga on olnud ka hooaegasid, mis lähevad mööda ilma suuremate kannatusteta. Kõige olulisem on, et keha ja vaim oleksid tasakaalus. Tore, kui lähedased mõistaksid ja toetaksid sind. Olulisel kohal on endale seada kindlad piirangud ning vajadusel olema enda vasti väga karm. Seda näljatunnet ja teinekord meeletut väsimust on raske sõnadesse ümber panna.

Oled värskelt isaks saanud. Palju õnne! Kuidas on see muutnud sinu elu?
Tänud õnnesoovide eest! Eks see muudab elus paljugi. Ära on jäänud väga-väga paljud üritused, pere jaoks püüan olla kogu aeg kättesaadaval ning olema valmis igasugusteks ootamatusteks. Selles suhtes, et ei ole enam muretu poissmees. Lisaks pisitütrele on mul ka tore kasupoeg, kes küll praegu enamus ajast arvuti taga passib, aga ehk saab kunagi spordipisiku temagi. Sporditegemist ei saa peale sundida. See tunne peab tulema igal inimesel seest poolt.

Olles imearmsa tütre isa, kas sinu treeningud on pigem häiritud või suudad sa seda enam keskenduda spordile ja enda saavutustele?
Hmm, hea küsimus. Püüan vastata võimalikult diplomaatiliselt ilma kedagi solvamata. Kindlasti lapse sünd annab igale lapsevanemale tohutult palju energiat ning väga paljud peavad just lapse sündi uue elu aluseks! Me ei olnud eile need, kes oleme täna… Kõik väärtused, mis olid enne, võivad üleöö muutuda. Olen näinud tippsportlaseid, kes on perekondlikel põhjustel pidanud päevapealt suurest spordist eemale astuma ning selle tulemusena on saanud tugevasti kannatada ka nende vaim ja vorm. Maailmatasemel tippspordist ei ole ilmselt võimalik üleöö kõrvale astuda ilma tervisehädade või muude probleemideta. Kindlasti ei tahaks ma olla selline isa, kes enda vormi mõne aastaga käest laseb, võtab 30 kg juurde ning istub kodus ja vingub kui halb kõik on ning sureb enne 40-dat eluaastat infarkti. Enne surma veel näitab lastele pilte vanadest aegadest kui heas vormis vanamees kunagi oli, aga lapsed ei usu seda ja arvavad, et tegemist on osava adobetöötlusega sest taat on ikka rämedalt valge paks ja karvane. Kusjuures minu 6-e aastane kasupoeg ei tea vist üldse, mis spordialaga ma tegelen. Ta teab, et ma mingeid karikaid toon välismaalt, aga millega täpselt tegemist on, tema aru ei saa. Usun, et kui ta sügisel kooli läheb, siis tänu koolikaaslastele saab selles küsimuses olulist valgustust. Iga asi omal ajal.
Ei saa öelda, et ma nüüd spordile veel rohkem keskenduma hakkan, aga treenin ikka vastavalt võimalustele ning sporditegemist kavatsen veel aastaid jätkata.

See on küll veidi rutakas küsimus, aga kas sa sooviksid, et su tütar tegeleks tulevikus jõusaalispordiga?
Ausalt, kindlasti mitte. Kui noor inimene otsustab spordiga tegelema hakata, siis mina soovitan olümpiaalasid ja toetan seda ettevõtmist kahel käel! Loomulikult ei hakka ma kätt ette panema, kui näen, et noor kindlasti jõusaalitreeningutega tegeleda tahab, aga fitnessiks või bodyfitnessiks on vaja kindlaid eelduseid. Kui on ideaalsed proportsioonid ja meeletu tahtejõud, siis tuld! Selles suhtes on Fittest spordiklubis noorte rühmas treeniv Sandra Järv väga hea eeskuju paljudele noortele tüdrukutele oma vormi ja tahtejõuga! 1992 aastal seisin elu ristteel ja ei teadnud, mis spordialaga tegelema hakata. Põhikoolis tegelesin karatega, aga huvi oli ka poksi ning maadluse vastu. Asjaolude kokkulangemisel alustasin jõusaalitreeningutega ja hakkas päris hästi minema. Samahästi oleksin võinud valida ka maadluse ning usun, et oleksin ka sellel spordialal jõudnud samasuguse lolli tahtejõuga päris kaugele. Kui midagi teha, siis maksimaalselt!

Eesmärgid tulevikuks?
Oleme ausad- kolme suurvõistluste pronksi(EM 2005, 2010 ja MM 2010) kõrvale tahaks natuke kirkamaid medaleid ka. Mitte miski ei tundu enam ebareeaalne, sest kui viimasel MM-il oleks dopingukontrolli saadetud veel 2 medalisti, siis oleksin arvatavasti tõusnud vähemalt teiseks… Ennustan, et 2011 Eestis toimuvatel klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustel saab Eesti päris mitu medalit ja veel mitmeid finaalkohtasid.

Kas see spordiala on sinujaoks rohkem töö või hobi?
Kindlasti hobi. Mul on mitmeid hobisid(kalapüük, mündikogumine, fotograafia). Põhitööd teen ma pühendunult ikkagi Eesti Kaitseväes.

Kas sellele spordialale on Eestis ka järelkasvu, kuidas hindad selle populaarsust tulevikus?
Usun, et viimase paari aastaga on järelkasv jõudsasti arenenud. Mul endal on Fittest spordiklubis umbes 30 õpilast, kelledest paljud on juba saanud võistluskogemusi. Noori peab suunama ja juhendama ning küll tuleb ka nende kord teha selles spordis ajalugu!

Kust leiad motivatsiooni pingutama ja energia? Kas see on muutunud peale isaks saamist?
Ausalt, ise ka ei tea, kust kohast ma selle energia leian! Teinekord on enne võistluseid maksimaalselt raske ning üks tagasilöök järgneb teisele. Lisaks veel täiesti uskumatud eriolukorrad, kus „katus sõidab sajaga“, aga kummalisel kombel suudan enne otsustavat lahingut ikkagi ennast kokku võtta. Seda isaks olemise aega on veel nii vähe olnud, et ei saa mingeid kokkuvõtteid teha.

Mis on sinu halvim harjumus?
Laiskus. Olen öelnud, et ma olen liiga laisk, et tegeleda kulturismiga harrastaja tasemel. See ei ole irooniaga öeldud. Nii ongi.

Kuidas sa lõõgastud/puhkad?
Kunstinäitused, ooperid, kepikõnd ja luuleõhtud. Teinekord käin hooldekodus vanuritele esinemas. Ajan siin natuke jama eesti rahvale. Vabal ajal püüan viibida rohkem looduses ning olen küllaltki tihe kinokülastaja. Tegelikult minu jaoks on kõik üks suur lõõgastus, kui ma parasjagu trenni ei tee.

Kelleks soovisid lapsena saada?
Mis sa ise arvad, kelleks tahtis saada 1987 aastal tubli pioneer, kes õppis enamasti hindele „5”? Loomulikult miilitsaks! Kusjuures veel 1997 aastal uskusin, et minust saab mööblikujundaja kui ma Tartu Kunstikooli lõpetasin. Kunstniku eriharidus on tegelikult kasuks tulnud just klassikalises kulturismis. Olen vana kreeka skulptuure küll joonistanud, voolinud ja maalinud- oluliselt sügavam arusaam reljeefist ja anatoomiast.

Kas sul tuleb ette mõni eredaim hetk kooli kehalise kasvatuse tunnist?
No mis küsimus? Tartu Kunstikooli kehalise kasvatuse tunnid olid kõik nagu üks suur loomade jalgpall. Kes on seda legendaarset multifilmi näinud, need kujutavad enam-vähem ette, milliseid karvaseid ja sulelisi seal spordisaalis leida võis. Põhikooli ajast meenub see, kuidas me pidime Tartu I Keskoolist(praegune HTG) 10 minutiga Tähtvere parki kehalise kasvatuse tundi tormama ja kui bussi ei tulnud, siis andsime jalgadele valu ja kui kohale jõudsime, siis pidime kohe soojenduseks 2-3 pargi suurt ringi jooksma(2-3 km). Pärast kehalise kasvatuse tundi reeglina läksime poistega Toomemäele luurekat mängima ja kui kõik laiali läksid, siis sai veel naabripoistega Toome varemetes turnitud. Miks ma neid aegasid nii oluliseks pean? Sellepärast, et ma ausalt ei kujuta ette, et need lapsukesed, keda praegu autoga kooli ja igale poole mujale sõidutatakse, üldse aru saavad, kui palju 80-datel koolilapsed ringi liikusid ja need lapsed ei pidanud ennast mingisugusteks erilisteks sportlasteks.

Kes kehastab sinujaoks ideaalset vormi?
Hmm, kulturism on juba selline spordiala, kus inimesed ajavad taga ideaali, aga kunagi ei ole rahul. Kui rääkida üldse inimese vormist, siis ütlen ausalt, et ei ole kujunenud mingisuguseid kindlaid ideaale. Isegi suured 250 kilosed sumomaadlejad ei häiri mind absoluudselt.

Millise piirkonnaga oma kehas oled sina kõige enam rahul?
Kindlasti kõht ja reie tagaosa!

Mida soovitaksid noorele algajale sportlasele?
Rohkem tööd. Vähem segajaid. Kindlaid eesmärke! Kui puuduvad eesmärgid, siis varem või hiljem kaob asja vastu huvi. Usku endasse ja lähedaste tugev toetus teie ettevõtmistele!

Mida ütled fännidele, kes on sind siiani väga toetanud?
Eks iga sportlane on nendele inimestele, kes sportlaseid toetavad, alati väga tänulikud! Ma väga loodan, et olen oma tegemistega maailma natukenegi paremaks muuta suutnud ning nendele, kes tahavad olla minu, Taavi Kooviti, Oti või ükskõik millise sportlase moodi, soovitan võtta eesmärgiks olla meist hoopis parem. Keegi ei ole kunagi täiuslik. Julge unistada, julge liiguda oma eesmärkide suunas!

Autor: Fitness.ee