TUNNE EESTI TEGIJAT: Mikk Raudsepp

Mis spordialaga sa tegeled, kaua oled sellega tegelenud?
Enda keha ehitamisega ehk kulturismiga. Selle alaga olen tegelenud neli töökat aastat.

Kuidas sa jõudsid selle spordialani (kes tutvustas, kuidas tekkis huvi)?
Jüri gümnaasiumis, kus ma käisin viimased kolm klassi, sai valmis uus spordikompleks. Kuna vend oli mind mõned korrad jõusaali kaasa vedanud ja see oli mulle karva mööda, siis otsustasin kooli jõusaalis hakata regulaarselt treenima. Alguses nagu ikka võtsin fitnessist kava ja hakkasin möllama. Sama aasta suve vaheajal kolisin ümber Zelluloosi jõusaali. Seal jäin ma silma Richard Landile, kes tegi mulle jahmatava ettepaneku, et ma võiksin kulturismis võistlema minna. Kohe ma oma jah sõna ei julgenud öelda, kuid mõeldud tehtud, siin ma täna olen. Siis ma olin veel 17.a ja esimesel korral sai noortes võisteldud. Ma mäletan oma mõtet umbes kuuke ennem seda pakkumist: „Ma pean veel vähemalt 5-8.a trenni tegema et võistlema minna“. Ma küll tahtsin mingit jõu ala võistlusspordina teha, kuid ma ei teadnud veel millist. Eks hundid tundsid uitava lamba lõhnast ära, määrisid pruuniks ja saatsid lavale.

Kes on sinu treener?
Meile kõigile tuntud Ott Kiivikas.

Mis on sinu suurim sportlik saavutus siiamaani?
3-s koht 2009.a MM-il Juuniorite avatud klassikalises kategoorias.

Milliseid pingutusi nõuab sinult võistluseelse vormi saavutamine?
Kaalulangetusperioodi lõpp on just see kõige raskem. Treeningud muutuvad pikemaks ja tihedamaks, lihtsalt ajast jääb väheks. Kõik tegevused jooksevad kokku, palju emotsioone jookseb kokku, vahel on tunne, et oled nagu üks suur sassis lõngakera. Väljas ei käi, suhtlemiseks ei ole jaksu, siis elad seda kõike enda sisse.

Eesmärgid tulevikuks?
Suurimaks eesmärgiks on nüüd EM-il meeste seas medalile tulla. Eesmärgi sean ma midagi suurt, kuid samas reaalset. Janu oma eesmärki täita peab olema kustutamatu.

Kas see spordiala on sinujaoks rohkem töö või hobi?
Ei see ega teine. Hobi oli ta siis kui ma ei võistelnud. Töö ta ei ole, krõbisevat ta sisse ei too.

Kas sellele spordialale on Eestis ka järelkasvu, kuidas hindad selle populaarsust tulevikus?
See oleneb meist endist, võistlejatest. Mis valguses me endeid näitame. Sealt tuleb ka inimeste suhtumine ja huvi. Noor võib-olla ei teagi mida ta teha tahaks. Aga kui keegi suudab olla eeskujuks, panna nooruki silmad särama ja näpuga näitama, et „vot seda ma tahan teha“. Ma ei mõtle selle all ainult sportlikke saavutusi, vaid persooni ennast.

Kust leiad motivatsiooni pingutama ja energia?
Energiat on mul ülemäära. Ma muutun rahutuks kui ma ei saa mingi aja sees füüsilist teha. Motivatsiooni turgutan ma ettekujutustega. Kujutan ette kuidas ma tulevikus suuri rauahunnikuid liigutan, kujutan ette võistlusmomenti, lihtsalt midagi mida tahaks saavutada.

Kui palju tarbid toidulisandeid ja milline näeb välja sinu igapäevane toitumine?
Hommikul vitamiine ja Fasti liigesetoitu. Enne trenni Fasti „Pump+“ ning peale trenni Fasti „Muscle+“, millele lisan Fasti „Dextro-t“. Kuna hetkel on veel väike võistlusjärgne nälg sees siis söön natuke rohkem kui vaja. Kuid muidu toitun korrapäraselt 5 korda päevas. Fast-team teemas olen toitumisest päris üksikasjaliku ülevaate saanud.

Mis on sinu halvim harjumus?
Ma söön nagu loom.

Kuidas sa lõõgastud/puhkad?
Ma tavaliselt ei vaja sellist „enda aega“, mulle meeldib rohkem olla tegevuses ja liikuda. Pühkida argipäev tolmuna seljast ja teha midagi aktiivset. Kuid kaalulangetusperioodil tundsin selle jaoks vajadust. Siis ma lasin vanni kuuma vett täis ja võtsin lugemist kaasa.

Kelleks soovisid lapsena saada?
Ei teagi, kuid ühte ma tean. Kulturistiks ma ei osanud ka kõige kirjumas unenäos saada.

Kas sul tuleb ette mõni eredaim hetk kooli kehalise kasvatuse tunnist?
Ei pahvata ette küll, et mõni koht oleks ere nagu Põhjanael. Kuid ma ootasin alati kehalise tundi.

Kes kehastab sinujaoks ideaalset vormi?
Joonistatud mehe pilt minu peas.

Millise piirkonnaga oma kehas oled sina kõige enam rahul?
Ma ei ole millegagi rahul, ei jää ka kunagi millegagi rahule. Kui ma olen rahul, siis ei ole järelikult arenemisruumi. Muidugi ma ei tee ennast peegli ees maha, kuid ma tahan lihtsalt endale sellist filosoofiat sisendada.

Kui saaks ajas tagasi liikuda, siis mida sa teeksid teistmoodi?
Mulle ei meeldi nii mõelda. Kui midagi läks nihu siis peab tulevikus midagi teistmoodi tegema, mitte heietama minevikus tehtud vigade üle. Alati ei õnnestugi kõik 100%-selt, kuid mudugi peab seda üritama.

Mida soovitaksid noorele algajale sportlasele?
Minna treeneri jutule, kuna internetist lugedes peab olema väga kõva filter peal ja eristama müra meloodiast, mis viiks eduni. Teiseks seada endale eesmärgid. Kolmandaks teadvustada endale, et ükski asi ei tule kergelt – kõik tahab higi, pisaraid ja natuke armastust. Vahel tuleb ette raskemaid aegu, kuid peale esimest kukkumist peab väledalt ennast püsti ajama ja edasi sprintima. Neljandaks tuleb kannatust varuda, muutused ei toimu üle öö, sinu keha on nagu Suur Hiina müür, kuhu saad iga päev ainult ühe tellise juurde panna.

Mida ütled fännidele, kes on sind siiani väga toetanud?
AITÄH!!! Kuna rasketel hetkedel piisab ka väiksest ergutusest, et ennast uuesti sirgu ajada. Lava peal on see lausa mesi kõrvadele, kui keegi hõiskab pimedast saalist midagi jugustavat.

Milliseid emotsioone tekitas sinus fotosessioon?
Mulle ei meeldi tegeikult kaamera ees poseerida.

Autor: Fitness.ee