Tunnetust on raske mõõta…

Lihastunnetuse tähtsusest on palju räägitud ja eriti kuuleme sellest kulturistide käest. Lihastunnetusel ning lihaste isoleeritud koormamisel on jõutreeningul kindlasti oma aeg ja koht, kuid see on üksnes osake tervikpildist. On tõsiasi, et tuginedes treeningutel üksnes lihastunnetusele ei saa me oma arengus regulaarselt progresseeruda. “Pingutasin tänases trennis palju ja suutsin hästi lihastööle keskenduda, oli hea pumbatus” on ühte üksikut treeningut hinnates rahuldust pakkuv teadmine, kuid pikemas perspektiivsis sellises stiilis väga tulemuslikult areneda ei ole võimalik. Meie võime midagi tunnetada on päeviti väga erinev, niisamuti varieerub päeviti võimekus pingutust adekvaatselt tõlgendada. See tähendab seda, et “täna” tavapärasemast raskemana tunduv kang ei tähenda alati ette ebaõnnestunud treeningut. Vahest räägivad enesetunne ning numbrid päris erinevat keelt. Ja ehkki keha kuulamine on oluline ei tohiks kaugeltki alati keha poolt saadetud märkide peale lootma jääda. Vastasel korral paljud trenni ei jõuakski.

Isegi kõige esteetilisematel eesmärkidel harjutaja peab taotlema ja planeerima treeningkoormuse varieerimist, mille efektiivseimaks võimaluseks on raskuste suurendamine. Tundele tuginedes ei ole võimalik teadlikult ja süsteemselt progresseeruda. Suurepärane tunnetus harjutuse käigus või hea pumbatus treeningul on liiga abstraktsed ja ebamäärased hinnangud, millele progressiooni ehitada. Ent panustamine raskuste kasvatamisele on üks kindlamaid radasid, mida mööda minna. Miks? Sellepärast, et progresseeruv funktsioon (selle efektiivsuse suurenemine või vähenemine) määratleb ka struktuuri. Või väga lihtsalt, kui sa suudad iga 2-3 kuud järel lisada oma kümnekorduselisele kükiseeriale 10-15 kg, siis aasta pärast on sinu jalad märgatavalt jämedamad. Kusjuures oluline on mõista, et ma ei räägi rekordi või ühe kordusmaksimumi raskuse tõstmisest. Arengu suuna määrab seeriate pikkus, mida treeningul kasutatakse. Kui eesmärgiks on lihasmass tuleks muuhulgas taotleda oma 8-15 koduseliste tööseeriate raskuste kasvu. Kui aga eesmärgiks on enam jõud ja kiiruslikud võimed, siis peaks taotlema 1-8 korduseliste seeriate treeningraskuste edasiminekut.

Arengut on võimalik monitoorida, juhtida ja reguleerida läbi selliste parameetrite, mida saab mõõta või loendada. Teame, et paljude muude aspektide hulgas määravad arengu kulgemise üldiselt lihaspinge suurus, selle kestus ning iseloom. Lihaspinge suurus on üks võimsamatest koormusega manipuleerimise võimalustest (jõusaalis harjutaja jaoks). See (lihaspinge) luuakse läbi raskuste, mida me erinevate harjutuste korral kasutame. Ent lihaspinget iseenesest füüsikalise suurusena ei saa tavapraktikas kuidagi mõõta. See on nagu vesi, mida ei saa loendada. Palju pinget, vähe pinget? Palju vett, vähe vett? Selleks, et lihaspinget saaks mõõta, seda loendada, selle üle arvet pidada ning läbi pingega manipuleerimise areneda, selleks peame seda kuidagi arvuliselt määratlema või fikseerima. Raskuste, seeriate ja korduste üle arvepidamine ongi parim, võiks öelda, et praktikas isegi ainus viis, kuidas lihaspinget doseerida ja seeläbi oma arengut planeerida. Olgu meie eesmärgiks lihasmass, jõud või kiirusliku võimekuse parandamine.

Seetõttu, jutt, et “mul pole vaja raskusi taga ajada, sest ma pole jõutõstja…” on leebelt öeldes võrdlemisi kentsakas. Sama hästi võiks öelda, et “ma käin küll jõusaalis, aga ma ei soovi areneda”.

Autor: Janar Rückenberg