Tuttav tunne…

Olgu öeldud, et tegin oma viimase võistlushooaja 2014. aasta kevadel. Pärast seda olen üritanud neljal korral tagasi tulla, kuid olen valmistumise juba päris kaugele jõudnult katkestanud. Lihtsalt, ei keha ega vaim pole selleks valmis olnud. Vaatasin „TheAestehticProject´i“ poisi Mikk Jürissoni videod ja tekkis tahtmine mõned mõtted kirjutada. Ei midagi kriitilist, hoopis vastupidi, nii tuttav tunne on see kõik. Meeleolu ja seisund, mis Miku videost õhkub on nii tuttav. Täpselt nii see kõik ongi. Elu kulgeb toidukorrast toidukorrani. Päevast päeva, nädalast nädalasse võrdlemisi sama rutiin. Teed tööd ja tiksud üksluises ootuses, et ühel päeval saabub lõpuks ka see võistlus. Ja ehkki füüsilises mõttes saab toidukordadel kõhu justkui täiski akumuleerub vaimne nälg (mingi iha millegi järele) päevast päeva ikkagi. Kusjuures viimasel valmistumisel isegi olukorras, kui valmistumise viimase 10 nädalaga sõin ära umbes 2 kg tumedat šokolaadi kuhjusid mingid (mentaalsed) isud ikkagi. Ott on vist üks väheseid, kui mitte ainus Eesti kulturistidest, kes väga oma võistluseelset vormitegemist üle ei ela. Või ei näita (ütle) ta seda lihtsalt välja. Oleme sel teemal esikulturistiga mõtisklenud, aga olen oma mõtetest sel teemal ka bloqis kirjutanud. Minu jaoks on see endiselt loodusseaduste vastane, et kuidas saab madala rasvaprotsendiga ja defitsiidis olles ennast hästi tunda, sest just loodus on normaalses seisundis meie kehale ette näinud teatava koguse rasva. Mehel on see keskmiselt 15-20% ja kui meil õnnestub see viia 5-7%-ni , siis organism lihtsalt annab sellest läbi söögiisude tunda. Peab andma! Ebatavaliselt madal rasvaprotsent aktiveerib meie kehas automaatselt teatud hormoonide kompleksi, mille kontsentratsiooni tõus vereringes tekitab ainult ühe signaali: „Mees, söö, sest su rasvaprotsent ei ole looduslikult ette nähtud nii madal olema, muidu sa ei funktsioneeri normaalselt!“ Küsimus on ilmselt ka selles, kes on sellest rohkem üle, kes vähem.

Kogu päeva tipphetk on tõepoolest see, et plaanipärane treening saaks tehtud. Targalt tehtud dieediga on võimalik baasharjutuste treeningraskused maksimaalselt säilitada, neid isegi suurendada. See on oluline ja lihaste säilimise võti. Rasv peaks ideaalis läbi defitsiidi kuluma ja lihased säilima. Ehk, „kuidas koorida võimalikult õhukeste koortega kartul nii, et jääks alles maksimaalselt palju kvaliteetset koorealust sisu“? Lihte see ülesanne ei ole. Isegi targalt tehtud dieet on valmistumise lõpufaasis (2-4 nädalat) võrdlemisi kurnav. Siiski, nii veidralt, kui see ka ei kõla soovitan Mikule, aga ka teistele valmistujatele: „Nautige seda aega!“ See karastab vaimu ja annab isiksuse kujunemist silmas pidades tulevikuks palju. Nii kogemust, tarkust kui tunnetatud teadmist. Viimane on tihti väärtuslikumgi, kui raamatutest loetud teoreetiline tarkus. Olen endiselt veendumusel, et ei saa olla parim võistluskulturistiga tegelev treener, kui puudub endal võistlusvormi tegemise kogemus. Aga mitte ainult, läbi kulturismidieedi õpib tõeliselt hästi tundma, kuidas üks või teine toit või lähenemine toitumisele keha üleüldse mõjutavad/muudavad. See on praktikast pärit isiklikult tunnetatud kogemuslik teadmine, mida saab rakendada kõikide abivajajate korral neile toitumisalast nõu jagades. Seda isegi hoolimata tõsiasjast, et kõik me oleme erinevad.

Need on ajad (kulturismivõistlusteks valmistumised), mida meenutate terve elu. Ühelt poolt on nii raske, neetult rusuv jõuetus, teisalt saavad sellises seisundis elus olulised küsimused kuidagi palju selgemaks. Paljud oma parimad read olen kirja pannud just rasketel dieediaegadel. Muide ka paastujad kirjeldavad sama: näljas olles muutuvad mõtted kuidagi eriliselt selgeks, isegi loominguliseks. Hakkad aru saama, mis on tegelikult tähtis ja mis mitte. Rasked ajad on meie parimad õpetajad. Läbi raskuste luuaksegi, aga õpitakse ka teiste poolt loodut märkama ja hindama. Õpitakse hindama hüvesid, mis tavapärases olukorras nii elementaarsed ja iseenesest mõistetavad. Aga mis tegelikult ei olegi nii elementaarsed. Olgu selleks suvaliselt lubatud rämpstoit, lihtsalt hea enesetunne, aeg, kui kuhugi ei pea minema, kaalumata toiduports kuskil söögikohas või kui saad pärast trenni koju istuma või pikali. Selleks, et teada, kui hea on niisama olla tulebki aeg-ajalt ka hüvede ja hea elu piiramist/puudumist kogeda. „Õnn on see, mida meil kunagi ei ole, kuid mis ükskord meid päriselt maha jätab“, kulturismivõistlusteks valmistumine oma piirangutega aitab ka seda määratlust õnne kohta mõista.

Ka on võistluseelne dieet parim näide sellest, kui ilusad/toimivad on asjad (plaanid) teoorias. Aga hakka neid taktikaid kaloridefitsiidi korral praktikasse rakendama, siis näed, kui palju sellest teoreetilisest tarkusest realiseerida õnnestub. Võtta kokku ja minna kuude kaupa vältanud dieedi korral valmistumise viimases faasis järjekordset jalatrenni ära tegema, selle õnnestunud teostamine eraldabki terad sõkaldest ning on hea vormi hinnaks. Õnnestunud teostamine ongi see, kui treeningu intensiivsus pole väga palju langenud. Lihtne võib-olla üksnes defitsiidis olla, lihtne on hea toitumuse korral suuri raskusi tõsta, aga keeruline on samaaegselt defitsiidis olles tõsta märkimisväärseid raskusi. Kusjuures, olen ka sellest kirjutanud, et kui Maslow püramiidi järgi on baasvajadused rahuldatud, siis mis viga raskeid koormusi taluda. Aga katsu sa eneseteostusvajadust rahuldada (motiveeritult pingutada), kui alama astme baasvajadused on rahuldamata. Defitsiit teeb pikapeale loiuks, isegi ükskõikseks (apaatseks), kuid kõige selle juures tuleb minna kangisaali, et ära tõsta järjekordsed ettenähtud seeriad, kordused ning raskused.

Veel…
Võistluseelsel perioodil, pidevalt toidule mõldes, tekib eriline entusiasm seada plaane juba võistlusjärgseks perioodiks. Alati on mul olnud võistlusjärgsed plaanid juba enne eelmist võistlusperioodi lõppu valmis. Milline jaotus, millised progressioonid jne. Ma ei tea miks see nii on, aga selline olukord alati tekib.

Suhe toitu. See saab uue tähenduse. Kogemus „ilmaolemisest“ ja „taaskäivitus“ või puhastumine, mille kulturismivõistlusteks valmistumine oma puhta ja korrastatud defitsiitse toitumisega esile kutsub kulub ära igale inimesele. Paranevad maitsemeeled ja ilmselgelt ka insuliinitundlikkus. Ei ole ennast tabanud poes lettide vahel vahtimas „et tahaks midagi head, aga ise ka ei tea, mida nagu tahaks, kõike olen juba proovinud“. See on tänapäeval päris tavaline. Armastan igasuguseid toite ja probleeme, et „tahaks midagi, aga ise ka ei tea, mida tahaks“ ei ole. Igasugusest toidust alaliselt küllastunud inimestel on need probleemid päris tavalised.

Ka õpib võistlusteks valmistuv kulturist ennast tervikuna hästi tundma. Alates sellest, kas ja kui palju suudetakse ennast kokku võtta lõpetades sellega, kuidas keha tõepoolest nädalatega distsipliini tagajärjel reageerib ja muutub.

Võistluseks valmistuva kulturisti elu on omaette askeetlus. See distsipliin õpetab hästi, kui palju me üle tarbime ja kui vähe õnneks/heaoluks/eluks tegelikult vajame. See on aeg, läbi mille olen isiklikult teinud alati teatava „restardi“.

Lisaks paraneb armastus ja austus korra vastu. Hakkad taotlema erilist korrastatust. Kusjuures, seda mitte üksnes oma treeninguga seotud asjade suhtes, vaid ka asjade puhul, mis treeninguga ei ole seotud. Minu arvates ei olegi võimalik maksimaalselt võistlusvormi saavutamisele keskenduda, kui elu kõikides valdkondades ei valitse korrastatus, läbimõeldus ja distsipliin.

Pidev mõtlemine toidust. See saadab tervet valmistumist, mida lõpu poole, seda rohkem. Eriti rasked on minule õhtud pärast viimast toidukorda. On neid, kes ütlevad, et mõtle hommikusele toidukorrale, siis saad magada. Minu puhul see ei toiminud, kui nii mõtlesin, siis ei saanud üldse magada. Mina olen see, kes just ei tohi hommikusele toidule mõtelda, sest vastasel korral ongi see terve öö meeltes ja niigi olematut und ei tule üldse.

Ja loomulikult küsimused, kõhklused ja kahtlused. Nende hulk kasvab proportsionaalselt dieedi kulgemise ja võistluspäeva lähenemisega. Kõik on seotud põhiliselt ikka sellega, kas teen ja olen teinud piisavalt, kas saaks veel midagi paremini teha, kas lihtsalt lollusest midagi ära ei riku, kas õnnestub lavale toimetada see pakett, mida olen juba korduvalt trennides peeglist näinud? Siinkohal on kõva abi, kui leida enda kõrvale keegi, kes suudab asja adekvaatse pilguga hinnata, sest nädalaid valmistunud defitsiidis kulturistil kipub see adekvaatsus lõpus ka mõnevõrra moonduma. Isegi päris palju!

Lõpetuseks: mina usun olen ka selle kontseptsiooni pooldaja, et ilma halva enesetundeta ei saa ka head vormi! See lihtsalt tuleb üle elada!

Mõtteid seoses kulturismivõistlusteks valmistumisega ka kirjutises: “Saaga läheb edasi: mõtteid kulturismist, dieedist ja kannatustest…”:
[url=http://www.fitness.ee/artikkel/1479/saaga-laheb-edasi-motteid-kulturismist-dieedist-ja-kannatustest]http://www.fitness.ee/artikkel/1479/saaga-laheb-edasi-motteid-kulturismist-dieedist-ja-kannatustest[/url]

Edu ja vastupidamist kõikidele valmistujatele!

Autor: Janar Rückenbeg