Vähem postitamist, rohkem tegusid ja arengut…

  
  
  
  

”Vaadake minu õhtusööki, vaadake, mida ma söön!”

[pilt=12073]

Amanda sõi õhtuks kana ja riisi. Vahva! Tõenäoliselt tead sa ka seda, mida ta sõi hommikuks, lõunaks ja õhtuks.

Kuidas sa seda tead?

Sellepärast, et ta postitab igast oma toidukorrast sotsiaalmeediasse pildid. Ta hoolitseb selle eest, et me teaks igat viimast kui palakest, mida ta omale suhu paneb.

On ka Todd.

Todd tegi täna kõhtu: ta tegi rippes jalgade tõsteid, planku ja crunches´it. Seejärel tegi ta loomulikult selfie-sessiooni, et meile teada anda, kui kõvasti ta ennast trennis ikka piinas.

Kuidas me seda teame?

Sellepärast, et ta märgib üles ja toob meieni iga viimsegi kui oma treeningu, lisaks kõik dušširuumi selfie´d, pluss selfie´d oma auto kõrval nii enne kui pärast trenni. Ja nii iga päev.

Kas teie tunnete selliseid “Amanda´sid” ja “Todd´isid”?
Trendid fitnessitööstuses

Oleme jõudnud olukorda, kui trendideks ei ole enam teatud tüüpi dieedid või treening iseenesest. Trendiks on maailmale näidata mida sa sööd või kui kõvasti sa treenid. Spekter seejuures on väga lai: toidupildid, trennipildid, arengupildid, transformatsiooni pildid, selfie´d, kõhupildid, pildid tagumikest jne jne jne. Sellele kõigele lisanduvad “Facebook´i” fänni lehed”, mida inimesed on ise enda jaoks loonud, niisamuti pidevad trenniga seonduvad staatuse uuendused nagu “BeastMode”, “LegDay” või “KillingIt”.

Kas see on halb asi?

Mitte üheselt ja ilmtingimata. Ka mina (artikli autor) teen fitnessiga seonduvaid postitusi. Olen teinud selfie´sid.

Milles on probleem?

[pilt=12076]

Probleem on see, kui te jääte läbi postituste saadavast tunnustusest sõltuvusse.

Kui trennitegemine kajastatuna läbi ohtrate bloqimiste ja pildikeste on muutunud omaette tunnustuse teenimise eesmärgiks, siis on see probleem. Kui te olete motiveeritud oma trenni tegema üksnes seepärast, et seda kõike teistele pärast näidata, siis on asi jama.

“Laigid”, “lemmikud” ja “jälgijad” ei pane teid kunagi tõeliselt tervisliku toitumise distsipliini järgima ega pingutust taluma ja armastama. Kõik need väljamõeldud virtuaalse tunnustuse liigid üksnes suurendavad teie sõltuvust nendest.

Ei ole arukas ehitada oma motiveeritust üles “laikide” peale. Selline tunnustus ja seeläbi saavutatav näiline motiveeritus on habras, hüplev ja perspektiivis mitte eriti edasiviiv jõud.

Tuunustuse taotlemine omaette on tõeliselt nõme. Tunnustus ja tunnustamine iseenesest on kindlasti vajalikud, aga kui te olete kaotanud võime ilma tunnustuseta olla õnnelik, teha trenni ja pingutada, siis on asi halb.

Maratonijooksja, kes kunagi ei jooksnud

[pilt=12074]

Töötasin kord ühe naisega, kes otsustas, et hakkab valmistuma selleks, et maraton läbi joosta. Me kõik õnnitlesime ja tunnustasime teda selle otsuse puhul ja oli näha kuivõrd talle see tähelepanu läbi meie tunnustuse korda läks. Ta hoolitses ise innukalt selle eest, et kontoris teaksid kõik, millega ta plaanib tegelema hakata.

Oli möödunud juba mõni nädal, kui sama naine käis sama õhinal ringi ja kuulutas kollektiivile, kuidas teda köidab maalimine, kuidas temast saab maalija, kes hakkab oma kunsti varsti müüma jne.

Ta ei osalenud kunagi ühelgi jooksuvõistlusel ega lõpetanud ühtegi maali. Pürgis, mis ta pürgis, aga üheski oma kuulutatud ettevõtmistes ta eriti kuhugi ei jõudnud.

Küsimus oligi selles, et tema jõupingutused olid väga vähe seotud sellega, et ta ise väga oleks neid asju teha tahtnud. Rohkem oli tegemist selle tunnustuse nautimisega, mida teised talle tema potentsiaalsete ettevõtmiste ja eesmärkide eest jagasid. Tunnustusega, mis oli tegelikult krediit ja antud tegemiste eest, mida reaalselt ei olnudki veel juhtunud.

Ta elas justkui läbi teiste inimeste silmade leidmata rahuldust tööst, pingutusest ja arengust iseenesest, vaid tähelepanust, mida teised tema jutu peale osutasid. Lihtsalt imetlus ja kiitmine oligi kõik see, mida ta vajas.

Olete proovinud ka ennast vahel nii analüüsida, kas te teete asju nende reaktsioonide pärast, mis teistelt teie tegevusele järgnevad? Teete te asju sellepärast, et teid kadestataks või imetletaks? Või teete te asju sellepärast, et te armastate seda, mida te teete?

Eks meil kõigil on suur risk sellesse lõksu langeda.

Kui teie eesmärgid pingutada, tervislikult toituda, treenida, joosta maratoni jne on seotud üksnes tunnustuse saamisega, siis pikas perspektiivis ei ole sellistele alustele rajatud eesmärkide poole pürgimine jätkusuutlik. Välise tunnustuse poolt stimuleeritud motivatsioon viib teid üksnes teatud kaugusele. Õigesti söömist, treenimist ja tervislikke eluviise on üksnes teiste tunnustamise pärast väga raske muuta oma elu normaalseks osaks, kui te seejuures ise ei näe tegelikult kasutegureid ja ei naudi neid asju.
Tee vastupidi

[pilt=12075]

Mõned ütlevad, et peategi kõikidele oma eesmärkidest pasundama, et siis hakkategi nende suunas liikuma. Siiski, enamasti oma ambitsioonide kõvasti välja ütlemine ei tõesta veel kaugeltki midagi, kui, siis ehk seda soovitegi õlale patsutamist nautida.

Kuidas planeerida pikaajalist progressi? Analüüsige, milline inimene te sooviksite olla ja miks te selline veel ei ole.

Süüvige töösse, mida teie püstitatud eesmärgid nõuaksid, tehke algust, kujundage harjumus ja katsuge potntsiaalsest harjumusest või tegevusest leida rahulolu selliselt, et see ei oleks otseses sõltuvuses tunnustusega. Järk-järgult muutude te inimeseks, kes on enesekindel ning on võimeline saavutama seda, mida ta ise tahab, mitte seda, mille eest teised kiidavad. Küsimus on selles, kas te teete endale või teistele.

Kuidas iganes on, õppige armastama ja nautima pingutust ning rasket tööd. Õppige armastama kõike seda, mis töö ja pühendumisega kaasas käib. Õppige otsima ja leidma vastuseid. Õppige endale eesmärke püstitama ja nende poole liikuma.

Tõestage esmajärgus endale, et püstitatud eesmärgid ei ole seotud sellega, mida teised näha tahavad, vaid te teete seda, mida teie ise oluliseks peate.

Enne oma eesmärkide üldsusele kuulutamist arendage oskusi, kasvatage tahet ja õppige, mida tähendab pühendumine. Jagage ja postitage seda, mida on mõtet jagada ja postitada. Kedagi ei huvita, et te sõite täna õhtusöögiks jälle riisi ja kana. Uskuge, me kõik oleme kana ja riisi taldrikutel küll näinud.

Kui te teete tegusid ja õnnestute, siis inimesed märkavad seda niikuinii. Kui te arenete ja lööte läbi, inimesed tulevad niikuinii küsima. Aga las tunnustus olla teie edu, arengu ja raske töö niiöelda meeldiv kõrvalnähtus, mitte peamine põhjus.

Vaadake ka ennast ja mõelge kaasa – tervislikud eluviisid ja treenimine on olulised ka siis, kui nad ei kajastu selfie´des, bloqides ja staatuse uuendustes. Eesmärke tuleb püstitada ning nende poole saab liikuda ka siis, kui avalikkus sellest ei tea.

“Tõusin üles, hommikusöök on tehtud ja olen peagi selga “tapmas”, see sündmus ei ole väga oluline ning see teave ei vaja audientsi, uskuge mind!
Allikas: [url=https://www.t-nation.com/blogs/less-posting-more-progress]www.t-nation.com[/url]

Autor: Tõlkinud Janar Rückenberg