Valikute mitmekesisus ja liialt individuaalne lähenemine rikuvad lapsed…

Tõsi on, olen vankumatul veendumusel, et liigne vabaduste ja valikute andmine õpilastele ja lastele üldiselt hakkab vaikselt taluvuse piire ületama. Ma olen ise laps olnud, mul on omal lapsed ja ma töötan päevast päeva koos lastega. Seega ei saa mind sugugi võhikuks pidada või inimeseks, kes ei tea, mida räägib. See, mida ma väidan, kehtib nii mikro – kui makrotasandil, nii koduses miljöös kui ühiskonna tasandil. Kuna töötan koolis, siis puutun selle, minu jaoks probleemiga kokku loomulikult peamiselt oma töö juures. Ent, probleemi alge iseenesest ei ole kindlasti koolis (koolides) ja veel kurvem on see, et kahjuks ei jää ka resultaadid ainult haridust andvate asutuste seinte vahele.

Alustan sellest, et inimesel, sealhulgas ka lapsel kui kujuneval karakteril peavad olema standardid ja seda igas valdkonnas. Olgu selleks üldine moraal, isiklikud eesmärgid/sihid või õppetöö. Kui lapsel endal puudub oskus ja võime omale püüdlusi seada, on see lapsevanema, kooli ja õpetaja kohus. Ma väidan, et täna väga populaarse “individuaalsuse” rõhutamisega teeb ühiskond omale negatiivse karuteene, mis kulmineerub sellega, et lõpuks ei kehti enam kellelegi ükski seadus, mingi norm, rääkimata kinnitamata moraali ja eetika tavadest. Niisiis, kokkulepitud väärtused ja orientiirid, nii otsesed kui kaudsed ja seda igal pool on siiski vajalikud. Teisiti ei ole võimalik inimesel ühiskonnas täisväärtuslikult eksisteerida. Sihid on alati olnud motivatsiooniks ja edasiviivaks jõuks. Millegi poole püüdlemine, millegi suunas küündimine või millestki juhindumine on ainult ergutav ja edumeelne, õigupoolest seesama pidev püüdlus millegi poole on aidanud inimkonnal üldse ellu jääda. Vahet pole, on selleks sihiks siis mõni hindeline nõue kooli tunnist või püüdlus heale elule üldiselt.

Isikupära on hea ja sellega on kindlasti oluline alati arvestada, kuid individuaalsuse rõhutajad võiks veidi hoogu siiski maha võtta. Palju toonitatakse pedagoogikas individuaalset lähenemist, seda igas tunnis. Ma väidan, et ei ole enam hullemat asja, kui selliste soovituste avalik ja massiline deklareerimine. See ei ole kontseptsioon, millega mängida. Igasugune individuaalsus on tegelikult äärmiselt abstraktne ja raskesti mõõdetav, mistõttu on manipuleerimine süsteemiga väga kerge tekkima. Järjest enam hakkavad levima olukorrad, kus individuaalse ja isiksusekeskse õppe ettekäändel tehakse suuri ja põhjendamatuid järeleandmisi. Ma ei räägigi otseselt oma ainest, kehalisest kasvatusest. On tõsiasi, et kõik me oleme individuaalsed, kõigil meil on erinevad võimed ja võimekus. Ükskõik, millist valdkonda silmas pidada, kas te kujutate ette, mis juhtub, kui hakata lähtuma näiteks tundide läbiviimisel ja hindamisel valdavalt õpilase individuaalsusest? Juhtub see, et 20 aasta pärast oleme sealmaal, et igal õpilasel on oma isiklik ainekava. Kas see oleks normaalne? Mida tähendab individuaalne lähenemine või individuaalsuse arvestamine kooli tunnis? See tähendab seda, et “Jaan”, kui sa tõesti pikka maad joosta ei jõua, siis jookse lühikest maad, aga mitu korda ja kiiresti. Matemaatikas, “Raul”, sinul ei tule tekstülesanded hästi välja, tegele sina siis logaritmidega. Kirjandus, “Ene”, sul kirjandi kirjutamine ei tule nii hästi välja, aga ma olen näinud, et sa saad ilusate luuletuste kirjutamisega hakkama. Teised teevad homseks kirjandi, tee sa luuletus. Mis te arvate, kas see on normaalne või kuidas selliseid tunde peetakse? Praegu on Eesti koolides ehk igas klassis õppeaineti selliseid “erivajadusega” mõned üksikud, kuid kui meie ühiskond ja haridussüsteemi kujundajad kõvasti pingutavad, siis käibki ka tänapäeva kool nagu 100 aastat tagasi “Kevade” filmis. Mäletate seda repliiki filmist “Kevade”, mida õpetaja Laur Tootsile ütles, kui too oma asjadele järgi tuli: “Katsu paremini õppida! Kui sa nii palju ei saa, kui üles antud, pole vaja. Aga mis õpid, õpi hästi.“ Toots: “Jaah. Ma õpin homme poole vene keele tükist!” Laur:“Tubli! Õpi pool, aga hästi!” Mis edasi tuli? Edasi tuli see, mis hakkabki tahtejõuetuse katkuna ja lodevuse epideemiana levima, kui ühiskond korrutab koguaeg võimalikult individuaalse lähenemise vajalikkust, standardite mitte kasutamisest, paljude valikute ja võimaluste andmisest. Kui õpetaja Laur oli mänguga kaasa läinud ja järeleandmised teinud, arenes asi kohe edasi, Toots: “Kui ma kahte rehkendust ei jõua, ma teen ühe!” Selles, meie kultusfilmi ühes episoodis peitubki kogu probleemi olemus. Andkem korraks ühes asjas järgi ja nii hakkabki olema, annad sõrme, läheb terve käsi. Ega inimesed, sealhulgas lapsed ei ole lollid. Läheb juba natukenegi raskeks, pingutust nõudvaks, teen midagi muud, valin uue või proovin seda järgmist. See kehtib absoluutselt igas aines, igal pool, iga inimese korral ja ühiskonna igas sfääris. Ainult, et on ülimalt ohtlik hakata juurutama sellist eluhoiakut noorte kujunevate inimeste peal. Valikute paljusus ja võimalus hüpata ühelt asjalt teisele toob kaasa selle, et mingisugust kohusetunnet, visadust, tahtejõudu ja kannatamise võimet ei saagi tekkima. Mis kodanikud meie lastest nii sirguvad? Loomulikult, kellele meeldiks kannatada, ükskõik, räägime me vaimses või füüsilises mõttes.

Õppimine, näiteks sõnade päheajamine on raske ja vaevaline, seda võib kujuneva inimese seisukohast kannatusena käsitleda. Muidugi, miks kannatada ja tuupida, kui saab spikri teha. Ohtralt näiteid saan ka oma ainest tuua. Valik on ju olemas, kergem on ennast kevadise kestusjooksu ajaks vabastuspaberiga varustada ja “haigeks teha”, kui seda “mõttetut” jooksu taluda. Selliseid näiteid võib kümnete kaupa leida. Meie õnn, kui seda võib nii nimetada, on see, et paljud praeguste koolilaste vanemad on ise kasvanud Nõukogude haridusdistsipliini tingimustes. Tingimustes, milles artikli autori arvates oli palju head.
On algamas ajastu, mil igasuguseid lihtsustatud ja individuaalseid õppekavasid õpilastele saab liialt kergekäeliselt. Ma ei eita, et sellistel lihtsustatud lähenemistel on oluline koht haridussüsteemis, kuid igasugused komisjonid peaks enne siiski väga põhjalikult analüüsima, mis alustel õpilased neid saavad.
Näiteid liigsete valikute ohtlikkusest lastele ei pea otsima ainult koolitundidest. Räägime arvutimängudest. Online arvutimänge pakkuvaid interneti portaale on sadu. Kuidas käib mäng nendes? Ma kirjeldan teile ühte levinud stsenaariumi. Võtan ühe mängu, proovin paar korda, ah, pagan, ei see on nii raske, juba algusest ei saa edasi. Proovin hoopis midagi muud, ai, see on ka ägeda graafikaga, proovin seda. Oi, siin on nii palju koletisi vastas, ei ole ju võimalik siit algusestki edasi saada. Ja nii edasi ja edasi ja edasi, sest võimalused ja valikud ei lõppegi. Mänge on internetis miljoneid. Klõpsitakse üht, klõpsitakse teist, sest kohe kui läheb raskeks on ju võimalus uus valida. Miks nikerdada sellega, mis välja ei tule??? Ma sain ka kunagi omale arvutimängu, mäletate sellised pultidega ja kangidega, nagu kunagi olid, mängud olid kollaste kassettide peal. Kassett oli nii kallis, et ma ei raatsinud ega jõudnudki endale Rakvere turult uusi kassette kunagi juurde osta. Mul oli ainult see, mis oli mänguga kaasas ning millel oli ainult kaks mängu, “Super Mario” ja “Tank”. Teate, mida see tähendas? See tähendas seda, et mul ei olnud võimalust klõpsida ühelt huvitavama graafikaga mängult teisele ja ma sain nendes kahes mängus nii heaks, et tegin neid lõpuks mitmeid kordi otsast lõpuni läbi. Põrusin mõnel tasemel läbi, “elud said otsa”, hakkasin jälle uuesti. Ma õppisin uuesti ja uuesti proovima, endast parimat andma ja visa olema. Nägin vaeva, sain hakkama ja tundsin väga head meelt kui õnnestus. Uskuge mind, see on oluline. Ma ei taha ennast kordama hakata, kuid uskuge, nii mina kui ka paljud teised Eesti õpetajad saavad iga päev järjest enam “nautida” tänapäeva vabakasvatuse, valikute ja võimaluste ühiskonna vilju. See arvutimängude näide on väga kõnekas näide. Mõelge, igal pool saab valida endale parema variandi, kui raskeks läheb, aga ühel päeval on vastas õpetaja, kes ei võimalda nii kergesti alla anda, utsitab ikka veel ja veel püüdma ning ei anna valikut. Ainus valik on püüda veel ja anda endast parim. Ma puutun kokku kümnete kaupa lastega, kel süvenemisvõimet või keskendumisvõimet etteantud tegevusele vaid 5 – 6 minutiks. Kahjuks, kui kokkulepitud normväärtuste ja standardite näol vähimgi kohustus pingutada tagant ära langeb, saab sellise tendentsiga lapsi järjest juurde tekkima. Veelgi enam, tegemist on suletud ringiga. Kui puudub tahtmine (kohustus) natuke midagi püüelda või harjutada, millegi nimel pingutada, siis ei saa omakorda väga paljusid toredaid asju nautida. Näide, kui ei viitsita pingutada ja teha harjutusi, et saaks jalad tööle, jalad kiireks ja palliplatsil liikuma, siis ei saa kunagi ka ühestki pallimängust mõnu tunda. Ei rahvastepallist, ei võrkpallist, ei korvpallist ega Indiacast. Mis mõnu sa tunned, kui sa ei jõua Indiaca pallile alla, et see vastase poolele tagasi lüüa, mis naudingut pakub rahvastepalli platsil olemine, kui kohe, kui pall sinu suunas tuleb, saad sa pihta ja ei jõua eest ära põigelda. Loomulikult, siis ongi need mängud ka igavad. Üks puudujääk sünnitab omakorda järgmise ja kokkuvõtteks on see, et miski ei huvitagi, miski ei meeldigi, sest ei tule ju välja. Tagajärjeks on lõputu otsimine ja uute asjade proovimine. Lahenduseks oleks see, et näeks natuke vaeva, saaks jalad tugevaks, kiireks ning oleks emotsionaalsed pallimängud ja meelelahutus missugune.
Leviva keskendumisvõime ja kohusetunde puudumise tagajärjeks on päris sageli suured probleemid. Samas, probleemide põhjuseid pole tihtilugu vaja kaugelt otsida. Kui kujuneval väikesel inimesel on maast madalast puudunud pinnas, kust oleks saanud hakata arenema visadus, püüdlikkus, kohusetunne ja võime endast parim anda ning oskus viia alustatu lõpule, ei olegi tulemus muud, kui pinnapealse suhtumisega mitte millestki huvituv laisk inimene. Koguaeg on ju rõhutatud, et tee nii palju kui oskad ja nii palju kui jõuad.
Minu eelneva mõttearenduse kriitiiline tingimus on loomulikult see, et püstitatud standard (mis iganes kontekstis) on enamusele lastest (õpilastest) saavutatav, vähemalt selles osas, mis puudutab rahuldavat taset.
Ma võin oma pea panti panna, et mitte ükski õpetaja ei nõua üheltki õpilaselt kolme eest kunagi midagi ulmelist. Kui õpilase suhtumine on paigas, ollakse pigem ikkagi inimlikud ja paindlikud ning tehakse järelandmisi. Nimesid ei ole ilus nimetada ja ma ei nimeta ka, kuid ka minu käe all on väga palju õpilasi, kelle kehalise kasvatuse hinne ei ole 4 või 5 mitte sellepärast, et nad superatleedid oleks, vaid pigem selle poolest, et nende väärtushinnangud on paigas. Nende suhtumine, püüdlikkus ja töötahe on silmnähtavalt maksimaalsed või selle lähedasel tasemel. Kui me neid asju paika ei saa, on meil ühel päeval selline “individuaalne ühiskond”, et keegi ei ole kohustatud enam midagi tegema, kuna see oleks kaugel väljaspool inimese individuaalse iseärasuse raame. Õpilane ei peagi olema viisakas ja “tere” ütlema, kuna tema individuaalne või isiksusest tulenev iseärasus on “komisjoni” hinnangul see, et talle valmistab ruumi sisenedes teistele “tere” ütlemine suurt psühholoogilist väljakutset ja üleelamist.
Tõmban otsad kokku, sest pikka lugu ei viitsi tänapäeval enam keegi lugeda. Targad kulturismitreenerid on öelnud, et kui mõni harjutus ei meeldi, siis peadki seda just tegema. Järelikult selles harjutuses osalevad lihased on nõrgad ja see konkreetne liigutus on nõrk. Saamaks täiuslikuks, peangi ma tegema seda, mis mulle ei meeldi. See kehtib paljudes eluvaldkondades. Inimestele ei meeldi ju ikka see, milles nad on nõrgad, mida nad ei oska või ei jõua. Leian, et täpselt sama kehtib ka pedagoogikas. Ma ei arva, et individuaalsust ei peaks arvestama ja valikuid ei peaks olema. Kaugel sellest. Küll arvan ma, et nende kahega, individuaalsuse arvestamisega ja valikute andmisega peaks nii haridussüsteem, aga ka õpetajad olema väga ettevaatlikud. Inimene on oma loomult laisk ja kümnest juhust üheksal korral valitakse kergema vastupanuga võimalus. See kehtib ka laste kohta, kelle vajadusi tuleb nii koolis kui kodus igati arvestada ja arvesse võtta, kuid kunagi ei tohi unustada, et nad oskavad olla ka väga osavad manipulaatorid. Ikka alati on just parem see, mida meie ei tee ja teised teevad ning alati on parem seal, kus meid ei ole, see kehtib ka väljakujunenud isiksuste puhul, rääkimata lastest. Sellisel tendentsil ei tohi lasta ennast ametlikult kehtestada, lastel peavad olema ka kohustused ja vastutus, mitte ainult õigused ja lõputud valikud!!!

Autor: Janar Rückenberg