Valu ja funktsioon füsioterapeudi vaatenurgast

Arvasin, et heietaks veidi vabas vormis sellest, kuidas mina asju näen – valu ja sooritusvõime seisukohalt. Kui sellest tekivad huvitavad arutelud, võib artiklile ka lisa tulla.

Valu on väga pikka aega olnud väga aktuaalseks uuringute teemaks – räägitakse nii keretüve stabiilsusest kui psühhosotsiaalsest mõjust, tehakse tohutult uuringud, ja absoluutset tõde ei ole seni leitud.

Arstid näevad valu kui põletikku, mida peab ravima ravimitega, füsioterapeudid näevad nõrkust või liikumismustreid, manuaalterapeudid – kiropraktikud näevad hüper-ja hüpomobiilsust. Rääkimata psühholoogilisest mõjust – vaieldamatu on, et valu mõjutab psüühikat ja vastupidi. Lisame siia veel erinevad sõnujad ja kristalliterapeudid, ja tavainimesel ongi pilt silmade eest must.

Erinevus on ka spetsialistide vahel – isiklikult võin öelda, et näiteks füsioterapeutidel on väga suur vahe oskuste ja kogemuste osas. Seega tasub kindlasti ringi vaadata ja leida enda jaoks sobivaim spetsialist. Eestis on tänapäeval üsna suurel hulgal väga erinevate oskustega füsioterapeute – eakate toolivõimlemise kogemusest manuaalsete manipulatsioonideni välja. Soovisin seda mainida seepärast, et olen kuulnud inimesi ütlemas, et ”ma käisin selle-ja selle juures ja aidanud” ja sellest nad järeldavad et füsioteraapia ei toimi. Lisaks siis isiklikust kogemusest tulenevad erinevused ka näiteks sarnaseid koolitusi läbinud füsioterapeutide vahel.

Väga aktuaalne teema on ka ”selg on väga robustne struktuur ja kannatab palju koormust”. Tõsi, näiteks röntgenpildi või CT/MRI-uuringu järgi ei ole võimalik öelda, kas inimesel on seljavalu või mitte. Samas tuleb arvesse võtta seda, et keha on siiski ülimalt peen süsteem, ja seda väga robustset struktuuri ümbritsevad väga tundlikud ”andurid”. Ligamendid, närvid, sidekude, liigeskapsel – kõik jagavad infot kesknärvisüsteemiga ja võivad mingil põhjusel tekitada valu või düsfunktsiooni. Nimelt mingit teist piirkonda või liikumissuunda kompenseerides võib liigesele tulla soovitust suurem koormus – ja kui seda koormust ei suuda stabiliseerida liigest ümbritsevad lihased, tekib düsfunktsioon.

Näiteks õlaliigese flektsiooni suurendamiseks hakkab rohkem toimima õla elevatsioon ehk tõstmine. Siin tekib probleemi koht – ühed spetsialistid võivad vaadata röntgenoloogiliste uuringute tulemusi, mis võivad olla normis ja öeldakse, et see valu on su peas, lase lõdvaks ja ära mõtle sellele, võta neid valuvaigisteid/antidepressante.

Loomulikult ongi valu peas, kuna valuaisting tekib ajus. Ja loomulikult võib valuvaigistitest/mittesteroidsetest põletikuvastastest ravimitest või antidepressantidest abi olla, aga kui probleem on siiski liikumismehhaanikas nagu eelpool mainitud?

Kuna ma ei soovi selle artikliga pretendeerida mingile absoluutsele tõele, siis võin rääkida oma kogemusest – umbes 7 aastat tagasi pidin lõpetama eelneva kontoritöö väga tugevate seljavalude tõttu, mida loomulikult röntgenoloogilistel uuringutel põhinedes ei oleks tohtinud olla. Seega läbisin ka mina sellise kadalipu, kuni lõpetasin ise füsioterapeudina. Ei taha mõeldagi, mis oleks siis, kui ma seda eriala valinud poleks. Aga minu hinnangul selle tagajärjena olid pidevad kaelavalud ja hingamisraskused. Valu rinna keskosas blokeeris selle kõrval olevad roided, mis mõjutas diafragma tööd, keha blokeeris liikumise välistamiseks ühe kõhu- ja seljalihaste poole. Selline kaskaad on tõsise valusündroomi puhul mitte just sage, aga arvestatav nähtus. See kõik leevendus füsioteraapia õpingute ajal, kuid lõi hiljem teistmoodi välja intensiivse jõutreeningu perioodil. Kuna roietel on ka õlavöötme mehaanikas väga tugev osa, siis sain kummalise õlavigastuse, mida füsioterapeudina on väga huvitav analüüsida.

Vahemärkusena tooks ära selle, et õlaliiges on ”hõljuv liiges”, vähemalt nii mulle meeldib seda nimetada ta – kinnitub abaluule, mis liigub roiete kohal ja ees liigestub rangluuga. Mäletate seda roiete funktsiooni osa, mida varem mainisin?

Igatahes, kui vundament millele toetuda on ebakindel, siis tulevad majja mõrad, kui seda just miski ei tasakaalusta. Abaluu toetub roietele, roided toetuvad lülisambale, lülisammas ”toetub” oma liikumise tagamiseks lihastele. Lõpuks toetub lülisammas vaagnale, mille funktsioneerimiseks vajatakse taas seal head lihaskontrolli.

Õlaliigese puhul tasakaalustavad seda siis kõik ümbritsevad lihased. Jah, loomulikult kurikuulus rotaatormansett, aga õlavarre-kolmpealihas, lailihas? Võib olla raske uskuda, aga ka neil lihastel on oma funktsioon õla stabiilsuses. Kui õlg hakkab minema liiga palju välisrotatsiooni, aktiveerub lailihas, kui liiga palju sirutusse, õlavarre kakspealihas. Ja need on ainult lihtsad näited. Tegelikult toimub liigutuse ajal ümber luu igas suunas pidev lihaste koordineerimine, ka selliste lihaste, mille peale kohe ei mõelda. Need lihased võivad peale vigastusest taastumist edaspidigi probleemseks jääda.

Lisaks hakkavad sellised ülekoormatud lihased tõenäoliselt pikapeale sama koormuse jätkudes või suurenedes abi paluma jällegi kaugemal asuvatest lihastest – kaela lihastest, selgroosirgestajatest, ka näiteks puusast.Seega tuleb asja vaadata väga laia pilguga ja väga raske võib olla leida valu algpõhjust ja seda sajaprotsendiliselt kaotada. Küll aga tasub kindlasti sellega tegeleda, sest probleemne liiges või lihas võib anda närvisüsteemile signaali maksimaaljõudu vähendada, – nii raske kui seda uskuda ka poleks – ka teistel liigutustel.

Seega hooldage oma vanu vigastusi, rullige, käige spaas, massööri ja füsioterapeudi juures.

Www.teiping.ee
georg@teiping.ee

Autor: Georg Laasik