Vastab kulturismi võlur Charles Glass

K: Ma olen 15-aastase staaziga harrastuskulturist. Viimasel ajal tekitab mulle suurt peavalu õlavigastus, mis ei taha juba pikemat aega kuidagi taanduda. Kui treenin rinda pean kasutama kergemaid raskusi, mis mulle sugugi mokka mööda pole.
Kangiga lamades surumine on üldse välistatud. Mõni aeg tagasi lugesin, et Victor Martinez ei lase lamades surumisel(nii laia kui kitsa haarde puhul) kangi rinnale vaid hoopistükkis jätab isegi liigutuse alumises faasis kangi ja rinna vahele 15 sentimeetrise(6-tollise) vahe. Ta ütles, et see koormab vähem ta õlaliigest. Ka mina olen seda viimasel ajal proovinud ja õlavalu pole viimasel ajal tuska tekitanud. Küsimuseks oleks, et kas on võimalik saavutada effektiivne lihasvenitus, kui ma ei kasuta täisamplituuti st ei langeta kangi rinnale? Ma tean kulturiste, kes vannuvad, et ainult maksmiaalse liikumisamplituudiga on võimalik märkimisväärseid tulemusi saavutada. Kuid mulle meenub kuidas sa (Charles Glass) treenisid Gunteri rinda, ta ei langetanud kangi samuti täiesti rinnale ja tal on ees ikka üks kuradima jurakas tiss.

V: Sul on õigus. Ma ei lase Gunteril langetada kangi täiesti rinnale. Sagedamini teeme me jõu surumisi(power presses), kus me asetame turvastopperi Smith kangil sinna maale, kus see võimaldab tal sooritada kaks kolmandikku või kolm neljandikku liikumisest. Me teema vahel isegi põrandalt surumisi, ta heidab põrandale ja surub kas kangi või hantleid. Ilmnähtavalt blokeerib põrand ta liikumise ulatuse ja ta peab keskenduma vaid liigutuse ülemisele osale. Rinnalt surumise tarvis on see väga effektiivne treeningviis, ohustamata suhteliselt õrna õlaliigest. Sa ei peaks väga muretsema sügava venituse pärast surumisliigutuste puhul, see on saavutatav lendamiste või pec-deckidega. Sel viisil saad surumise puhul rohkem keskenduda kontraktsioonile. Veel üks nipp, millega limiteerin liikumisulatust ja koorman rohkem rinda ja vähem õlgasid on haarde laiendamine umbes 8 sentimetrit(6-tolli) mõlemalt poolt. Ma tunnen, et ei ole turvaline selles asendis langetada kangi täiesti rinnale. Seda tehes sattud sa suurde vigastuse ohtu. Lõviosal juhtudest kui ma olen näinud või kuulnud rinnalihase rebendist on see juhtunud täpselt punktis, kus rinnalihased on sügava venituse positsioonis, kui kang on just puudutamas või juba puudutanud rinda. Õlavigastus on üks asi, kuid rebenidga rinnalihas on kaugelt tõsisema ulatusega ja saab su treeningule panna kõva põntsu aastaks või isegi rohkemaks. Ma soovitan tungivalt minna oma õlaliigesega ravile, selle asmel, et edasi treenides loota, et see iseenesest paraneb. Paljud kulturistid on leidnud abi sügavkoe massaazist(deep-tissue massage).

K: Mis on parem, kas tõusev või langev püramiid. Tundub, et enamus kulturiste järjepanu suurendavad treeningu käigus kasutatavaid raskusi, kuid ma olen kuulnud ka, et osadele inimestele meeldib soojendada ja kohe asuda oma kõige raskema tööseeria kallale ja hakates sealt järjest raskusi langetama. Minu teada Lee Labrada tegi nii. Ma mäletan ühte vana artiklit, kus ta ütles et suuremad raskused aitavad ehitada enim lihaseid ja ta tundis, et tõusev püramiid võtab ära ta jõu. Minu mureks on suuremate raskuste puhul vigastused. Ma olen kindel, et sa oled proovinud mõlemat püramidiseerimis viisi, kumba sa enam toetaks?

V: Langev püramiid võib tõesti võimaldada sul kasutada suuremaid rakusi, kuid sa ei saa seda teha aastaid regulaarselt ja mitte selle eest hinda maksta. No võtame näiteks. Dorian Yates. Dorian oli tuntud, kui mees kes kohe peale soojendust sooritas raskeima tööseeria. Paljud uskusid, et just ta treeningstiil lõpetas ta karjääri, kus vigatsus järgnes vigastusele. Dorianile meeldisid madalamad kordused, kuus kuni kaheksa, need võimaldaisd tal kasutada suuremaid raskusi. Suuremad raskused võivad jõutõstmise puhul suurepäraselt toimida, kuid see ei ole kulturismi puhul alati parim väljund. Võrdleme Doriani treeningstiili Ronnie Colemani omaga Ronnie kasutab harva suuri raskusi, muidugi suhteliselt võttes. Ma ei räägi absoluutsetest raskustest, vaid sellest kui suured nad Ronnie jaoks on. Peaaegu kõigi ülakeha harjutuste puhul sooritab ta üldjuhul 12 kordust. Kindlasti saaks ta kasutada suuremaid raskusi tehes kasvõi poole vähem kordusi, kui sel juhul ta ei tunneta enam lihase tööd ja ta lihaseid ei pumpata nii täis, et ta võiks selle seeria edukaks kvalifitseerida. Ma olen suhteliselt kindel, et kui Ronnie ei kulutaks niivõrd kaua aega soojendamisele ja progresseeruvalt raskenevatele tööseeriatele, oleks ta kasutatavad raskused pea 30 protsenti kõrgemad. Aga tead mis? Ta oleks arvatavasti kannatanud ka sama paljude lihase rebendite käes nagu Doriani ja nüüdeks peaks ta juba õdusat pensionipõlve. Ma arvan, et langev püramiid lubab sul tõesti kasutada suuremaid raskusi, kuid seevastu suurendab drastiliselt vigastuse ohtu. Pigem, juhul kui sa tahad kasutada suuremaid raskusi kasutada langevaid seeriaid, mis on oluliselt vähem vigastusohtlikumad.

K: Ma lugesin minigisugust kirjatükki Robert Kennedy sulest, mehe, kes alati uhkeldab, et vana kooli kulturistid olid üldiselt parema kehaehitusega kui praegused. Ta räägib, et isegi kuni seitsmekümnendate lõpuni, võisid sa panna maailma parimad kulturistid kardina taha nähes vaid nende siluetti ja sa suutsid ilma raskusteta nad identifitseerida. Ta väidab, et tänapäeval on raskekujuline steroidide kuritarvitamine, üleõgimine ja rõhu kandumine baasharjutuste, jõutõstja-tüüpi kavade poole toonud kaasa karja vormituid töllakaid, kes kõik näevad sarnased välja. Bob tunneb, et tänapäeval ei tee kulturistid piisavalt vormivaid harjutusi. Sa alustasid see aasta koostööd Johnnie Jacksoniga, kes on tuntud nii kulturisti kui ka jõutõstjana. Kas sa oled teda rohkem suunanud vormivate harjutuste poole? Ning kas sa usud, et Kennedyil on tänpäeva kulturistide koha pealt õigus?

V: Ma ei saa kohe kuidagi härra Kennedy mõtteavaldustega nõustuda. Just ristivastupidi, minevikus panid kulturistid rohkem rõhku baasharjutustele kasutades enam jõutõstjatele iseloomulikke harjutusi kui tänapäeval. Ei saa unustada, et enamik uhkeid masinaid leiutati alles seitsme- ja kaheksakümnendatel. Enne seda oli nii, et kui sa treenisid jalgu tegid sa kükke. Sul polnud jõusaalis viite erinevat jalapressi ja kolm erinevat hack-küki masinat mille vahel valida, sul jäi üle vaid kang turjale võtta ja kükkida! Rinna päeval ei olnud näiteks tervet sektsiooni Hammeri ega Cybexi trenazööre. Sul oli vaid horisontaalne, negatiivse ja positiivse kaldega surumispink ning kangid ja hantlid. Tänapäeva kulturistid sooritavad palju rohkem vormivaid ja isoleerivaid harjutusi. Ükskõik kui palju olen ma pühendunud toomaks välja lihase eri aspekte kasutades erinevaid harjutusi ja kaldenurkasid, usun ma siiski, et üldiselt su kuju, vorm ja kehastruktuur on sellised nagu nad on. Gunter Schlierkamp ei hakka kunagi välja nägema nagu Dexter Jackson oma peenete liigeste ja kitsa pihaga, samas Dexter ei saavuta kunagi kehamassi, mis ulatuks kolmesaja naelani(135-e kiloni). Rääkides kolmesajast naelast, ma usun, et peamine põhjus, miks tänapäevased atleedid näevad niivõrd sarnased välja on Arnoldi ajast saadik kõvasti tõusnud standardid lihaste suurusele. Tänaste kulturistite eesmärk on arendada iga lihas välja oma maksmimaalse potensiaalini, seevastu vaid mõned dekaadid tagasi ei tulnud enamikule kulturistidele mõttesegi arendada oma reied ja lailihas välja maksimaalse potensiaalini nagu nad tegid oma rinna ja käte puhul. Tänapäeva standardid nõuavad, et kõik lihasgrupid oleks võrdselt hiiglaslikud ning muljet avaldavad. Minevikus oli palju rohkem mehi, kes olid tuntud ühe või kahe lausa friigiliku kehaosa poolest, näiteks mäletagem Mike Katzi rinda või Tom Platzi jalgu ja nende teised kehaosad võisid olla arengus veidi maha jäänumad. Nüüdisajal ei saa võistlejad endale lubada ühtegi tõeliselt nõrka kehaosa, sest võistlustase on märksa tihedam. Näiteks seitsmekümnendatel oli keskeltläbi vaid tubli tosin professionaalset kulturisti, seevastu antud ajahetkel on neid juba pealt kahesaja. Lähtudes praegustest hindamisstandartidest ei ole neil muud võimalust kui olla nii suured kui füüsiliselt üldse võimalik.

Mis puutub Johnnie`sse, siis ta on tõesti kaasanud palju ju uusi harjutusi, mida ma talle olen näidanud ning soovitanud, peamiselt just nende piirkondade jaoks, kus tal siiamaani oli vajaka jäämisi. Kuid ta üleüldine vorm ei ole drastiliselt muutunud. Lõpetuseks tahan öelda, et mul on Robert Kennedy ja ta vaadete vastu piiritu austus, aga professionaalne kulturism on küllaltki erinev sellest, mis ta oli 20 või 30 aastat tagasi.

Autor: Taavi Madiberk