Vello Vaher treenib lapsi alates esimesest elupäevast

Kui ma Vello Vaherile helistasin ja leppisin kokku intervjuu tegemise aega, kutsus ta mind kohe oma trenni vaatama. See mida Vello tegi kuue kuuste imikutega oli minu jaoks hämmastav. See kuidas väike inimlaps, kes veel õieti ei rooma, seisab Vello käe peal püsti ja naudib seda, tasus kuhjaga tema trenni külastamist.

Mis aastast sa hakkasid tegelema väikelaste ja imikute võimlemisega?

See oli vist aasta 87, kui sai alustatud esimeste väikelaste ja imikute treeningrühmadega. Vahepeal läksid mõned aastad mööda ja omad lapsed kasvasid suuremaks. Õnneks kutsus MusaMari mind enda juurde tagasi ja siis sai seal uuesti võimlemist tehtud. Praegu teen nii omal käel kui ka teiste tiiva all seda väikelaste võimlemist edasi. Ehk siis kokkuvõtvalt võib öelda , et 22 aastat on neid treeninguid läbi viidud ja nüüd on isegi teise põlvkonna lapsed mul treeningrühmas.
Kui nüüd päris algusest rääkida, siis sa oled ju TPI-i ehitusteaduskonna lõpetanud.

Kuidas ehitus ja sport kokku said?

Ma tegelesin maadlusega alates 13 aastasest peale. TPI-i ajal töötasin Võsul ühes varietees ning mulle meeldis seal esineda oma kondiväänamise trikkidega. Kui ma oma naisega kohtusin, siis ma juba teadsin, et tahan vähemalt viite last. Tegelikult teadsin ma seda juba keskkoolist peale. Mu klassiõed mäletavad kindlasti, et Vello tahtis juba siis viite laste saada. Ma leidsin, et kui ma oleks võimlemisega tunduvalt varem alustanud, oleks minu tulemused olnud tunduvalt paremad. Sealt see loogika tuligi, et kui lapsed sünnivad, siis tuleb neid kohe hakata karastama, vannis uputama ja nendega võimlema.

Kunagi käis siin sukeldumisspetsialist Igor Tarkovski, kes näitas Pirita Purjespordi keskuses, kuidas imikud ujusid ja vee alla sukeldusid. Tema tegi paari harjutust väljaspool basseini. Sellest ajast peale hakkasingi koguma igatsugu trikke ja nippe.

Kuid ikkagi – ehitus ja imikute võimlemine. Ned on ju teineteisest kaks nii kaugel asuvat asja?

Tegelikult tegelesin tsirkuse ja joogaga juba enne TPI-sse astumist. Ning ega see ehitusteaduskond ju mööda külgi maha ei jooksnud. Õppimine pani loogilise mõtlemise paika. Kui nüüd lähemalt vaadata, siis akrobaatika on füüsikaga väga tihedalt seotud. Kui mõnda piruetti või saltot teha, siis vaata, need elemendid on ju kõik füüsikaga seotud.

Kuidas sa üldse julgesid tegeleda imikutega, nad on ju nii väikesed ja kaitsetud?

Eks ma oma lastega alustasin, tegin kolm neli harjutust, viskasin õhku, hoidsin pea alaspidi, hoides käest ja jalast kinni tegin „lennukit“. See on ju kõigile teada tuntud asjad. Sellele juurde hakkasin ise leiutama harjutusi, nii nagu ma ka akrobaatikas teen. Kui ma näen kusagil mingit uut akrobaatilist trikki, siis ma üritan seda koha järgi teha, kui sa oled selle juba korra järgi teinud, siis toimub juba nö. lihase mälu, see jääb sulle meelde.

Kui sa juba ise oskad seda trikki teha, siis oskad seda ka teistele õpetada. Kui ma kirjutasin oma esimest raamatut „Harjutusi väikelastega“, siis kirjutamise käigus tuli neid harjutusi muudkui juurde, nii et kõik harjutused ei mahtunudki ära.

Oled sa kusagil seda väikelaste võimlemist õppinud või on kõik su teadmised rajatud praktikale?

Ma olen valdavalt ikkagi iseõppija. Kasvõi break tants. Ma olin vist esimene kes selle tantsu eestisse tõi. Seal on väga palju elemente, mis tuli endal selgeks õppida, kedagi õpetamas ei olnud ja kusagilt ei olnud ka õppida. Aaasta oli siis alles 1984. Mõnede elementide selgeksõppimine võttis ikkagi kuid, nüüd võin need elemendid päeva paariga teistele selgeks õpetada.

Kui vanalt hakkasid sa oma lapsi treenima?

Iga lapsega ikka varem ja varem. Kui pojaga hakkasime vist kuu või kahe vanuselt esimesi trikke tegema, siis neljanda lapse sünnituse juures olles ja nabanööri läbi lõigates ning kaaluma viies, tegime esimesed neli harjutust ära. Viienda lapsega oli selline lugu, et tal oli nabanöör kaks korda ümber kaela. Temaga olin ma humanist, alustasime alles järgmisel päeval.

Kuidas lapsed sellesse suhtusid? Protestisid?

Ei, ei. Neile isegi meeldis see. Samuti suhtus positiivselt ka haigla personal. Neljas laps seisis 12 päevaselt minu käe peal ja nelja päevasena rippus ise minu käest kinni hoides. Haarderefleks on niivõrd tugev, et see lööb kohe välja. Muidugi ei pruugi see kõigil selline olla. Võtame kasvõi vasika, ta sünnib ja juba poole tunni pärast ajab ennast jalule. Ma arvan, et vastsündinutel on need refleksid tõenäoliselt olemas ja nii mõnigi vastsündinu võib jalad sirgeks lüüa ja käe peal seista, iseasi, kas seda on vaja.

Oma lastega alustasin nii vara, kuna õpetan ju teistele edasi. Katsetasin oma laste peal ära, kas on võimalik nii vara ühte või teist harjutust teha. Seega on mul kuu – paar sellist puhvrit olemas. Samas on ka selliseid harjutusi, mida tegin oma lastega hiljem aga nüüd olen avastanud, et saab ka varem teha. Ning mis veel huvitav, paljud harjutused on sellised, mida võib teha nii täiskasnute kui ka imikutega.

Mida selline treening annab imikule ja kas seda peaks üldse tegema?

Ma arvan, et selline treening annab hüppelaua edaspidiseks eluks. Kui nüüd mõnda näidet tuua, siis vast sukeldumise refleks oleks kõige parem näide. Kuni kolmekuuline laps käitub vee all nagu täiskasvanu – hoiab hinge kinni. See on tal kusagil „tagakuklas“ olemas. Vanemaks saades unustab ta selle ja peab hakkama seda uuesti õppima. Nii on ka treenimisega. Kui sa treenid imikut, siis jääb see nagu emapiimaga talle meelde, paljud asjad on reflektoorsed, kui aga trenni tuleb 5 -6 aastane, siis tuleb talle kõike algusest peale õpetada. Kui ma vaatan nüüd oma lapsi ja nende füüsilist ja vaimset arengut, siis ma olen täiesti kindel, et ma olen olnud õigel teel.

Mida arvavad lapsevanemad?

Positiivselt, ega nad muidu minu juures ei käiks.
Mida arvavad nee, kes ei käi? Need, kes peaaegu minestavad, nähes seda, mida sa imikutega teed.
Ma arvan, et järjest rohkem on neid, kes arvavad, et lapsega tasub tegeleda. Mul käib päris palju isasid oma beebidega võimlemas. Päris paljud beebikoolid on üle võtnud minu harjutusi, teinud neid lihtsamaks, mängulisemaks, nii et asi toimib. Võib-olla ei pea just nii keerulisi trikke tegema aga üks kümmekond minutit päevas võiks iga lapsevanem oma imikuga võimelda küll. Natuke massaaži, natuke hüpitada, see tuleb ainult kasuks.

Kui ma käisin su trenni vaatamas, siis minu arust olid nii emad-isad kui ka imikud ääretult rahul,välja arvatud üks aga temal oli vist kõht tühi.

Selle nutmisega on nüüd selline asi, et reeglina nad ei nuta sellepärast, et neil midagi võimlemise vastu oleks, vaid mõned lapsed hakkavad nutma kohe, kui nad ruumi sisse tulevad. Kui nad käivad kaks või ühe korra kuus, siis ongi see neile täiesti uus asi. Kui aga lapsevanem käib iga nädal trennis ja teeb ka veel kodus 15 minutit harjutusi, siis laps harjub sellega ja mingeid probleeme ei ole. Lapsed vajavad ikka tegelemist ja emad teevadki seda, isadega on aga natuke keerulisemad lood. Isad arvavad, et lapsega tuleb tegeleda siis, kui temaga saab jalgpalli mängida või millestki rääkida. See ei ole just kõige õigem lähenemine. Just see imikute nö üldfüüsiline trenn on võimalus suhelda isal oma lapsega.

Milline oleks opitimaalne kordade arv väikelepse treenimiseks?

No minu juures käivad nad korra nädalas. Oma lastele olen aga teinud iga päev 15 minutit trenni. Kõigile viiele. Imikule võib lausa kaks korda päevas väikest trenni teha, tal ju muud koormust ei ole.

Kui laps läheb kooli, siis võib koormust vähendada. Kolm neli korda nädalas oleks väga hea.
Mis trenni sa ise teed?

Olen üle 30 aasta on konte väänatud. Põhieriala on olnud jalad kaela taga ja sellises asendis siis käte peal hüpatud või hammastega riputud. Üks osa trennist on siis, kui õpetan teistele. Rock al Mare koolis õpetan väikestele tüdrukutele Tarzani trenni. See on kõite peal ronimine, kiikumine ja hüppamine. Väga tähtsaks pean tööd Lavakunsti kateedris, kus ma olen juba aastaid õpetanud tulevastele näitlejatele igasugu akrobaatikat. Samuti algtõdesid kulturismist. Minu praktika on selline, et kui ma midagi õpetan, siis ma teen ise kõike kaasa.

Kui mul on aega rohkem nagu viimased paar kolm aastat, siis mulle meeldib jõusaalis käia. Täitsa meeldib selline klassikaline trenn – 3 kuni 6 korda seerias ja seerias kuni 12 kordust, vahel meeldib aga midagi bodypump-i moodi teha. Võtan hantlid kätte ja mässan 15 minutit järjest. See on hea koormus südamele. Trenni teen pigem oma enesetunde järgi, kuidas endale mõnus on.
Võtan kõik oma lihasgrupid läbi. Mõnikord võtan kergemad hantlid ja teen rohkem korduseid, mõnikord aga nagu klassikaliselt – nii nagu peab.
Vahel peab aga lihast šokeerima. Kui sa teed pidevalt samade raskustega, siis lihas enam ei kasva. Vahel tuleb ka suuremate raskustega trennida või vastupidi – kergemate raskustega aga näiteks 12 korra asemel viiskümmend korda. Mulle meeldib ka oma keha lähedase raskusega teha nö kulturismi lähedasi harjutusi. Tähtis ei ole mitte jõuda puu maha lükata vaid vajadusel ka puu otsa ronida.

Sa ütlesid, et oled momendil dieedil. Kui palju sa oma toitumist jälgid?

Tead, mulle on kogu aeg meeldinud šokolaadi süüa. Nüüd, kus ma olen üle neljakümne, olen hakanud toitumist jälgima. Nagu öeldakse, et noor inimene on niigi ilus, vana aga peab toitumist jälgima, muidu on kõht kiire ette tulema. Olen ka Fitshopist toidulisandeid ostnud, et kiiremini taastuda ning jälgin ka seda, et valkude osakaalu suurendada ja süsivesikuid vähendada. Laias laaastus on minu eesmärk selline, et paar kilo lihast juurde ja paar kilo rasva vähemaks. Ma ei taha minna teab mis suureks, sest siis hakkab lihasmass takistama mu põhitegevusega teglemist. Kui ma võtan mõned kilod alla, siis ma paindun hoopis paremini. Sest kui sul on rasvakiht peal, siis on see nagu vatijope seljas ja proovi siis sellega jalgu kaela taha saada. Sama on ka täiskõhuga, kui ma esinema lähen, siis ma kuus tundi enne etendust ei söö.

See läheb küll natuke kulturimi filosoofiast lahku, kulturist peab ju kogu aeg lihast kasvatama, aga et midagi kasvaks peab ka pidevalt midagi saama. Samas kui on magu täis, siis pole see paine enam nii hea. Silda või spagaati saad veel teha aga ettepoole painutada ja jalgu kaela taha panna on nii tunduvalt raskem.

Mul on veel see eripära, et ülakeha ma võin veel palju treenida aga jalgadega, eriti reie tagalihast ma lihtsalt ei saa, muidu jalg ei paindu üldsegi. Sama on ka toidulisanditega, kui palju kreatiini süüa, siis see ei mõju just painduvusele eriti hästi.

Mitu korda päevas sa sööd või vähemalt üritad süüa?

Kui on esinemisperiood ja kaks-kolm etendust päevas, siis on olnud ka nii, et ma pole kümme tundi järjest söönud. Nüüd, kus esinemisi nii palju ei ole, üritan ikka tihedamalt süüa ja vaatan, et saan kohupiimad ja muud valgud kätte. Praegu söön umbes viis korda päevas aga arvan, et sellega peaks veel tegelema, kindlasti annab seda parandada.

Mis su lemmiktoit on?

Tihtipeale on see lemmiktoit, mis on tervislik. Mulle maitseb väga kohupiim. Ma olen ka tohutu magusa sõber. On juhtunud, et söön terve purgi kondentspiima ära. Oli üks periood, kus ma sõin kahe aasta vältel iga päev paki halvaad. Ma olen ikka väga palju süsivesikuid tarbinud. Kuna koormus on ikka piisavalt suur, siis ma olen selle kõik ikka edukalt läbi seedinud. Minu tähelepanek on selline, et kui sa näiteks loobud šokolaadist, siis on lihtsam hoidagi seda liini, et ei võtagi seda üldse, sest see on nagu narkootikum, kui võtad väikese tüki, siis hakkab kõik otsast peale. Mõnikord on mul nii, et kui väikese ampsu võtad, siis kaob see tahvel päris kiirelt suhu.

Kas eesti mees on laisk, paks ja mugav?

Pean tunnistama, et minu meelest on eesti meestel suured kõhud ees. Kõht on sõna otseses mõttes ette söödud. Paraku sama tihti ka naistel. Kas nad joovad palju õlut või tee nad trenni, ma ei tea. Tihtihtipeale vaatad ka jõusaalis mehi, et jõudu on nagu härjal, kõik oleks nagu ilus aga KÕHT on ees. Miks see kõht peab ees olema? Kas ta siis sööb liiga palju korraga või on probleem süsivesikutes või peale trenni läheb ja võtab paar õlut sõpradega… ma ei tea.

Kas seda asja annaks kuidagi parandada? Või on üle neljakümnese mehe nö. korda tegemine lootusetu üritus?

Kui vaadata kasvõi kaalujälgijaid, siis ma ei saa üldse aru, miks nad on ennast nii käest ära lasknud. Ma saan veel kuidagi aru naistest, kes peale sünnitust võtavad kümmekond kilo juurde ja siis võtavad alla. Aga miks mehed ennast käest lasevad, tõtt öelda ma ei saa sellest aru.

Sul ei ole kunagi tekkinud tahtmist astuda mõne mehe juurde ja küsida, et miks tal on selline kõht ees?

Ka peale imikute trenni lasen nii emadel kui ka isadel kätekõverdusi teha ja mõned harjutused kõhulihastele. Samuti propageerin, et tehku iga päev kasvõi kümme-kakskümmend kätekõverdust, sellest tekiks harjumus. Ühes trennis pakkusin välja isadele, et kui õhtul tekib õllesoov, siis ennem õlut lahti ei võta kui teeb kolmkümmend harjutust kõhulihastele. Inimesed võiksid siin tekitada endale sellise „karistuse“, et ennem õlut ei võta, kui oled mõne harjutuse ära teinud.

Ära kunagi ütle mitte kunagi?

Jah, loomulikult! Kunagi ei ole hilja alustada spordiga tegelemist. Võin öelda, et kui keegi hakkab nüüd trenni tegema, siis esimesed kaks kuud on väga suured edasiminekud. Kunagi, kui hakkasin jooksmas käima, siis esimesel korral tundus viis minutit lõputuna, hiljem polnud ka tund aega jooksu mingi probleem. Igal juhul soovitan enesega tegeleda. Pole ju vahet, kas käid jõusaalis, tegeled aroobikaga või teed metsajooksu. Tähtis on see, et sa tegeled iseendaga.
Alustage igapäevasest kümnest kätekõverdusest ja poole aasta pärast jõuate kindlasti jõusaali!

Parema ülevaate harjutustest ja filosoofiast saad Vello raamatust [url=http://fitshop.fitness.ee/ajakirjad-raamatud-dvd-cd/0/readmore/154/]”Võimlemine Väikelastega”[/url]

Autor: Mati Vabamäe