Viie kuuga 13 064 lõuatõmmet… I osa

Hakkan siis oma selja arengu saladust vaikselt paljastama. Ütlen kiiresti, et ärge kiirustage kohe iga päev lõuga tõmbama. Sellest ettevõtmisest tuleb kolm osa ja lõplik tõde selgub alles kolmandas osas, kus annan kindlad juhised, kuidas võiks seda asja hakata teostama. See artikkel on kõige alus, kuid nii, nagu siin artiklis räägitakse need asjad päris ei toimi.

Sain selle aasta maikuus kokku oma sõbraga, keda ma polnud näinud alates jõuludest. Ta küsis, et millega olen tegelenud terve selle aja, kui me näinud pole.

Olen teinud lõuatõmbeid, vastasin mina.

See ei olnud mingi nail või liialdus, kuna tõepoolest selle aasta 5. jaanuarist kuni 10. juunini tõmbasin ma 13 064 lõuatõmmet. Kuna minu kaal kõigub 95 – 97 kg vahel, siis see ei olnudki nii lihtne ettevõtmine ja päris sageli küsisin endalt, kas see äkki ikka liiga meeletu ettevõtmine ei ole.

Miks ma seda üldse tegin? Lihtsalt väljakutse enesele ma arvan. Olin muidugi juba enne kindel, et õpin sellel teekonnal seda väljakutset teostades palju. Lõuatõmbed on olnud alati oluline harjutus minu treenitavate treeningkavades ja üht – teist selle harjutuse kohta ma muidugi teadsin sellest tulenevalt ka juba varem. Samas, andmed sellise ettevõtmise kohta mul täielikult puudusid.

Mis juhtub või toimub kehaga, kui teha kümneid korduseid päevas ja seda iga päev? Kas peaksin nii kuu aega vastu või olen juba pärast mõnda nädalat läbi ja katkestan? Või on keha võimeline ka millegi sellisega kohanema? Lõuatõmbed, nagu tegelikult mitmedki teised oma keharaskusega harjutused töötavad hästi juhul, kui neid teha sageli. Ka oma keha raskusega tehtavate harjutustega on võimalik muutuda suuremaks, tugevamaks, kuid tõepoolest ainult siis, kui neid teha piisavalt. Kusjuures paljudel juhtudel on meie keha võimeline taluma oluliselt rohkem, kui me arvatagi oskame.

Toon teieni viis momenti, mida mina oma eksperimendist õppisin ning mis aitavad teil kindlasti selles olulises harjutuses paremaks saada.

1. Suutlikkuseni treenimine võib osutuda ka kasulikuks

Neljateistkümnendaks aprilliks olin tõmmanud lõuga 100 päeva järjest, iga päev. Selle ajaga olin teinud 5070 lõuatõmmet. Kui ma oma väljakutsega alustasin, suutsin tõmmata 12 korralikku täisamplituudiga lõuatõmmet. Sajandal päeval proovisin suutlikkuseni tõmmata ja jõudsin järjest tõmmata 19 lõuga. Kui nii võtta, siis ei tundu selle “tõmblemise” peale just väga suur kasutegur. Kuni selle ajani olin tegelikult oma igapäevaseid lõugasid tõmmates üritanud suutlikkuseni minemist vältida. Jätsin alati isegi 4 – 5 kordust varuks. Näiteks päeval, kui mul oli vaja tõmmata 70 lõuga, tõmbasin 10 x 7, tehes lisaks iga lõuatõmbe seeria vahele väljaasteid ja kätekõverdusi. Kusjuures isegi selle 10 x 7 korral jäi kümnenda seeria korral ka veel 2 – 3 kordust varu.

Põhjendus, miks üritasin suutlikkust vältida oli lihtne: suur maht ja sage tõmbamine annavad niikuinii lisa mu ühele suutlikuseni seeriale.

Aga ei andnud.

Kui ma selle väljakutsega alustasin, siis mul ausalt öeldes mingit erilist eesmärki ei olnud. Lihtsalt, et teha neid “asju” iga päev ja lisada igal päeval üks kordus. Eeldasin ja teadsin, et mu käed ja ülaselg kasvavad selle “ürituse” tulemusena kindlasti suuremaks. Teadsin ka, et kindlasti paraneb mu võime lõuga tõmmata. Ja lõppkokkuvõttes tahtsin proovida muuta seda suurepärast harjutust osaks oma päevast, vaadata, mis juhtub, kas tulen toime ja kuidas keha kohaneb.

Niisiis, nagu mainisin, esimesel sajal päeval ei juhtunud mu maksismaalse suutlikkuseni seeriaga suurt midagi, hoolimata suurest ja järjest suurenevast töömahust. Kuid, mu selg ja küünarvarred kasvasid, millest andsid tunnistust minu T–särgid.

Pärast esimest sadat päeva otsustasin, et on aeg kohandada seeriad nii, et mu suutlikkuseni seeria hakkaks ka paranema. Hakkasin tegema iga seeria suutlikuseni, kontsentrilise suutlikkuseni. Iga päeva viimasel seerial tõstsin panust selle võrra, et kui jõudsin suutlikkuseni, hoidsin seda asendit 4 – 5 sekundit, seda selleks, et iga viimanegi kui motoorne üksus töösse saada.

See oli tegelikult esimest korda aastate jooksul, kui ma tegin seeriaid suutlikkuseni. Ja näe imet, mu suutlikkuseni seeria hakkas kasvama. Ent, huvitaval kombel ja samaaegselt seiskus mu ülaselja kasvamine. Nii, kui hakkasin tegema seeriaid suutlikkuseni lakkas järsult selja ja käte kasv. Potentsiaalseid põhjuseid võib olla mitmeid. Võib – olla oli keha suutnud juba esimese saja päevaga lisada seljale ja kätele massi, mis pidid toetama seda igapäevast suure mahuga tööd? Raske öelda, kuid üks on kindel, kui ma suurendasin tasapisi ja jätkuvalt mahtu, vältides samal ajal suutlikkust, siis mu selg kasvas. Kui hakkasin tegema seeriaid suutlikkuseni, siis hüpertroofia seiskus, kuid maksimaalne suutlikkuseni seeria kasvas. Treening suutlikkuseni pikkade seeriatega parandas vastupidavust, kuid lihasmassi juurdekasv aeglustus.

2. Randmed peate vabaks laskma

Veel enne, kui ma oma väljakutset alustasin, olin ma potentsiaalsetest võimalikest vigastustest teadlik, seda eriti küünarliigeste osas. Enamik tüüpe, kes sellise lõuatõmbe maratoni on ette võtnud on pidanud katkestama küünarliigese vigastuse tõttu. Mitte ainult, vahel lööb see vigastus välja õlgades, kuid üldjuhul on probleemi allikas sama.

Kui tõmbate ennast vertikaalselt üles, siis randmetele on omane tõmbe käigus ja eriti lõpuosas roteerumine sissepoole. See, kui palju nad roteeruvad ja “soovivad” roteeruda sõltub teie skeletistruktuurist ja pehmete kudede liikuvusest. Nendest faktoritest olenemata, ennast üles tõmmates ei ole meie randmetele täielik fikseeritus ikkagi kunagi omane. Seda on lihtne tõestada. Tõmmake rõngastel üks seeria suutlikkuseni lõuatõmbeid ja vaadake, mis hakkab seeria arenedes pingutuse astme suurenedes juhtuma – randmed ei jää väljapööratult, vaid roteeruvad sissepoole. Kui see naturaalne rotatsioon tõmbe käigus ei ole võimalik, kandub negatiivne pinge või väändumine automaatselt üle või edasi küünarliigestele, see on tuntav valuna või negatiivse väändena. Seejärel “ühinevad peoga” omakorda õlad. Kui te võrdlete lõuatõmbeid rõngastel ja fikseeritud kangil ja vaatlete õlgade liikumist, siis väliselt justkui erinevust ei oleks. Siiski, kui randmed saavad tõmbe ajal naturaalselt roteeruda, siis on sellel biomehhannika seisukohast eelised. Kuigi väliselt ei ole vahet, saate te seda erinevust mõne aja möödudes õlaliigese vigastuste näol tundma.

Loomulikult, lõuga tõmmatakse fikseeritud kangil, mõni tõmbab igal selja päeval ja mõni üle päevagi ja ei ole probleeme, enamus juhtudel osutub selline sagedus ei teegi liiga. Sellise suure sageduse korral, millest meie räägime, tuleb kõik algusest peale õigesti teha. Seega, lubame lõuatõmbe ajal randmetel naturaalselt roteeruda.

Kui teil puudub võimalus lõuga tõmmata rõngastel, siis järgmine võimalus on teha see väljakutse peopesad vastamisi veidi jämedama ehk neutraalse haardega. Haare peod vastamisi ei rõhu küünarliigeseid ja kui see haare on veel suhteliselt jäme, võtab see viimasegi negatiivse mõju küünarliigestelt. Samas, rõngastel variant oleks ikkagi parem variant.

Kõige hullem variant üldse on lõuatõmbed althaardes fikseeritud sirge kangiga. Sellise haardega pelgalt tavaline rippuminegi annab juba randmetes ja küünarliigestes ebameeldiva pingena tunda. Soovitasin seda harjutust ise aastaid, kuid õnneks ajad muutuvad. Nüüdseks on see minu harjutuste arsenalist täielikult väljas, kuna see lõhub randmeid ja küünarliigeseid korralikult. Meie kehe on sama väärtuslik kui korralikult makstud sportlase keha. Ma ei luba enam ühelgi oma sportlasel teha lõuatõmbeid fikseeritud kangil ja soovitan ka teil mitte neid teha. Tulud ei kaalu kulusid üles. Kasutage lõuatõmmeteks rõngaid.

Autor: Janar Rückenberg (tõlge)