Viisteist aastat treeningukogemusi…I osa

Nii ongi, mitte, et ma ennast hirmsaks guruks peaksin, kuid tõepoolest juba 15 aastat (aeg lendab) olen jõutreeninguga jännanud. Minu kogemus ja treeningu käigus tekkinud tõekspidamised, arusaamised ja oskused ei ole kindlasti võrreldavad Otsuse, Kiivika või Kalmuse omadega, ent sellele ma ei pretendeerigi. Jõusaalis tegutsetud aastad on oma olulise jälje siiski jätnud ja neid oma tähelepanekuid soovingi teiega jagada. Enne veel olgu öeldud, et taas on nii, et minu väidetu ei pretendeeri tiitlile ja nii ongi või täiesti õige või üdini vale. Minu enese silmis ehk küll, muidu ma ju ei väidakski midagi, kuid kindlasti ei pea lugeja kõigega nõus olema. Lihtsalt, kõrvutage minu väidet või tõekspidamist mingis vallas (küsimuses) enda arvamusega selles samas valdkonnas. Lisan veel, et erinevate tõekspidamiste ja arvamuste väljatoomisel ei arvesta mingit struktuuri, kirjutan mõtteid täiesti suvalises järjekorras.

Rääkides treeningust, siis kõik algab heast ja õigesti planeeritud treeningujaotusest.
Rind/biitseps stiilis treenimine ei vii teid mitte kuhugi. Selline lähenemine treeningule ei anna teie kehale ei funktsionaalses mõttes suurt mitte midagi, ega ei treeni teid ka headeks kulturistideks, jõutõstjateks ega rammumeesteks.

Puhkus ja taastumine on väga olulised, andke endale aega kasvamiseks.
Kulturismis, aga ka rammumehe treeningus ei ole olemas seda ühte ja ainust ning õiget korduste arvu, mille järgi treenida. Kogu treening seisneb tegelikult treeningute mitmekesisuse säilitamises, varieerimises ja keha üllatamises. Jõutõstmises on see ka kindlasti oluline, kuid jõutõstmine on siiski tunduvalt spetsialiseeritum, kui rammumees või kulturism.
Treenige kui targalt tahate vigastustest te ei pääse!

Kes tellib juba üle kahe treeningkava, sellest suure tõenäosusega tõsisemat tegijat ei sirgu. Võib olla päris üheselt ei ei saa seda teesi võtta, kuid laias laastus tähendab see seda, et kui noor tegija on asja huviline, siis vajadust üle 1 2 kava tellida olema ei peaks. Pärast esmaseid kavasid peaks noorel entusiastil olema hais ninas, kuidas ajsad käivad. See on muidugi eeldusel, et ise tuhnitakse artiklites, uuritakse erinevaid jaotusi, programme ja treeningkavasid. Treenides ka ise jõusaalis väikest gruppi koolipoisse, siis on kohe näha, kellest on midagi tulemas ja kellest mitte. On poisid, kes on juba teist kolmandat aastat saalis, kuid ta käib ikka sinu käest igat rida treeningkavast küsimas, nad ei oska harjutusi varieerida, asendada ja vahetada. Nad ei lähene treeningule loominguliselt. Lihtne näide sellest on see, et kui tal on kavas biitsepstõste kangiga ja kõik kangid kinni, siis ta mitte ei tee selle asemel biitsepsit hantlitega, vaid ootab ikka kui mõni kang vabaneb. See võib vahest kesta isegi kuni 15 minutit, mis on ju jama, eks. Samas on poisid, kellele saanud teha vaid paar kava ja mehed jagavad juba matsu. Koostavad omale ise jaotusi ja programme, oskavad harjutusi varieerida jne. Minu käest küsitakse vaid arvamust ja palutakse aeg ajalt üle vaadata, kas nii ikka sobib see juba läheb, kas pole? Sellistel noormeestel on ka tulemusi.

Midagi ei ole teha, tõepoolest, kükk on kõikide harjutuste kuningas.
Iga mees, kes tuleb jõusaali, mis iganes see soov või eesmärk seal tegutsemiseks ka ei oleks, peaks enne ühegi harjutuse tegemist õppima selgeks peamised lihased, nende asukoha kehal ning saama aru nende peamistest funktsioonidest. On päris tavaline, et arvatakse näiteks, et surumine istudes kangiga kaela tagant ja tõmme istudes kaela taha omavad kehale täpselt samasugust toimet. See näide ei ole minu väljamõeldis, vaid seik otse elust. Lisaks, selline väga põgus anatoomia tundmine aitab suurepäraselt kaasa lihastunnetuse saavutamisele.

Kui vigastuste tekkimise järgi reastada kolm raskejõustiku ala, siis kõige vigastusohtlikum on rammumees, teisel kohal jõutõstmine ja kolmandal kohal kulturism. Kõige leebem on kehale kulturismitreening.

Instinktiivne treening suures plaanis on hea, kuid iga instinktiivne lähenemine iga üksiku treeningu lõikes ei pruugi sugugi head tulemust anda…pigem võib tulemuseks olla bumerangi efekt…vorm (pean silmas pigem jõunäitajaid) kõigub ja käib üles alla ja edasi tagasi. Hea variant on, kui kogu treeningprotsessi käsitletakse programmiliselt ja perspektiivselt. Teadupärast programm kuskilt algab, progresseerub ja seeläbi kulgeb siis tipptulemuse suunas. Miks see hea on??? Sellepärast, et selline instinktiivne treenimine, igakord pelgalt enesetundele toetumine võib olla petlik. Samas, kui programm areneb ja on teatud harjutused, millede korral teatavad seeriad ja kordused tuleb tõsta, pingutate te ka kehvamal päeval mõnevõrra rohkem ja ei lase loidusel võimust võtta.

Õige lühidalt tõsine, edasipürgiv trennimees peaks lähtuvalt enesetundest treenima ka kerge haigusega. Või, õigemini, sõnastan selle nii, et kerge nohu, köhatus ja väike külmetus ei ole veenev põhjus trenni ärajätmiseks. Paljud ikkagi jätavad.

Lükake see veendumus ümber, kuid ma arvan, et selleks, et toitumiskava järgi toituda, peab toitumisest juba eelnevalt üht teist elementaarset jagama. Peab omama arusaama, kuidas erinevaid toitusid asendada ja varieerida, kui palju miski toit (toiduaine) erinevaid toitaineid sisaldab jne. On nii? Miks siis seda kava üldse tellida :)?

Kui te tahate olla kehaliselt täiuslik (niivõrd, kuivõrd see üldse võimalik on) siis õppige armastama neid harjutusi, mida te teha ei jõua. See, mida te teha ei jõua, selles olete te NÕRK ja inimesele (trennimehele) ei meeldi teha neid asju, mida ta ei jõua, mis nõuavad pingutust ja on vaevalised. Kui me ei jõua mõnda harjutust teha, siis on nõrgad ja arenemata ka need lihased, mis selle harjutuse sooritamisest osa võtavad. Nii on! Ma vihkasin kükki ja mul polnud varem mingisuguseidki jalgu all. Ma loodan, et ma ei ole ainus, kes arvab, et lõpuks olen jõudnud sinna, kus ma ei pea oma jalgu vähemalt häbenema. Vihkasin kükki meeletult, sest see oli nii raske, raske oli ta sellepärast, et jalg oli nõrk suletud ring. Sama lugu on seljaga, millega tuleb tegeleda ilmselt veel vähemalt 10 aastat, enne, kui selle arengust rääkida saab. Aga ma olen õppinud armastama VAREM VIHATUD JA RASKEID lõuatõmbeid, mis on mõningaid märke juba oma toimest mu seljale näidanud.

Autor: Janar Rückenberg