23. veebruar 2012

www.hullpeast.ee

Kui mul oleks oma koduleht, siis just sellist nime võikski see veebisait kanda.

Teisipäeval, 7. veebruaril, algas taas minu järjekordne treeningnädal. Nädala esimesel päeval treenin seljalailihast ja trapetsit ning vahest teen lisaks juurde ka biitsepsit. Oma treeningtegemiste arenedes olen järjest enam jõudnud veendumusele, et olen rutiini nautleja ja lihtsalt töömees. Teiste sõnadega, teen päris sageli trennis lihtsalt ühte harjutust, kuid seda väga suures mahus. Ausalt öeldes, see töötab alati. Mõeldud tehtud, otsustasin, et teen oma teisipäevasel seljapäeval ainult lõuatõmbeid.

Täpsemalt, püstitasin omale väikese väljakutse, et huvitav, mitu lõuatõmmet suudan teha täpselt 60 minuti jooksul. Ei lase teil kaua arvata, mis oli tulemuseks. Tulemuseks oli täpselt 200 lõuatõmmet. Umbes poole trenni peal sai selgeks, et 200 ongi reaalne tunni ajaga ära teha. Mis seal salata, ülehindasin ennast päris palju. Algul plaanisin lõpptulemust 300 lõuatõmbe kanti, mis olekski veel 3 kuud tagasi reaalne olnud. Jõudlus lõuatõmmetes on selgelt vähenenud ja seda kahel peamisel asjaolul.

Esiteks, 10 kg kehakaalu on võrreldes 3 kuuga juures, see annab tublisti tunda.

Teiseks, pärast võistlusi olen teinud lõuatõmbeid väga väikeses mahus. Miks ma sellest lihtsast üritusest terve omaette artikli näol teada annan on see järelmõju. On laupäev 11. veebruar ja minu lailihas, absoluutselt kõik piirkonnad on veel valusad ja annavad tunda. Vaikselt on “hullem” hakanud järgi andma, kuid kolmapäevast reedeni oli lailihas ikka väga valus. Lailihas on selline lihas, mis kipub küllaltki raskesti trennist valusaks jääma. See tuleneb sellest, et seda lihast tunnetatakse harjutuste käigus suhteliselt kehvasti. Tehke see tunniajane treening läbi ja järgnevatel päevadel tunnete, et tegite rasket tööd. Kusjuures, valusaks ei jää ainult lailihas, vaid lisaks ka biitsepsid, õla tagaosa, trapets ja isegi triitseps ja huvitaval kombel ka rinnalihaste alumised osad. Eks kõik need lihased on töös ja mida suurem on pingutus, seda enam annavad ka kõik kõrvalised lihased tunda. Tõepoolest, rinnalihased olid sedavõrd valusad, et olin pärast trenni ja enne järgmise päeva 5 x 5 surumist tõsiselt mures, kas mu viiene 145 kg – ga ikka tuleb surumisel ära.

Tuli ära, kuid jah, terve ülakeha oli valus, mõnusalt valus. Mis puutub sellesse, et biitseps valus oli, siis ütlen, et umbes poole tunni peale hakkasin teadlikult kitsama haardega ja rohkem biitsepsi (käte pealt) pealt tõmbama, lihtsalt laia haardega ja lailihase pealt ei oleks enam suurt midagi tõmmanud. Alustasin lootuses vanale “rasvale” muidugi uljalt kaheksastega, edasi paar kuuest, mingi aeg viiestega ja suur osa tööst põhiliselt neljaste seeriate arvelt. Veelkord, lõuatõmmete jõudlus on muidugi kukkunud, imestasin seda ka ise, seda enam, et enne võistlusi, küll kergema kaaluga, kuid dieedi oludes tegin ju täpselt 30 minutiga ka 10 x 10 keharaskusega ära. Hetkel ei ole tase sinnapoolegi. Kuna, minu eesmärk oli ükskõik milliste seeriate näol teha 60 minutiga võimalikul palju lõuatõmbeid, olin eelnevalt plaaninud, et seeriatevahelised pausid peavad ilmselt olema suhteliselt lühikesed.

Nii oligi, oli 40 – 45 sekundilisi pause, aga ka 1.15 – seid pause, kuid enamasti oli puhkeajaks ikka 60 sekundit. 10 sekundit enne lõppu oli koos 199 ja tõmbasin veel viimase korduse, mis tuli ikka väga jalgadega siputades, aga tuli. Tunne oli selline, nagu oleks algaja ja üritaks esimest korda ühte lõuga ära tõmmata.

Proovige kindlasti, võite loomulikult midagi lisaks ka juurde teha, aga esmalt lõuatõmbed täpselt 60 minutit ja mitu korda selle ajaga ära tuleb…

Seeriad: 8, 8, 6, 5, 5, 5, 5, 5, 4, 5, 5, 5, 5, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4 (30 minutit…111 kordust) 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 3, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 4, 2, 2, 4, 4, 3, 2, 1 (60 minutit…200 kordust).

On omaette põnev kuidas ja millist taktikat rakendada, milliseid puhkepause, millise pikkusega seeriaid ja kui suutlikkuseni minna. Vahet pole, tee viiesed, viieteistkümnesed või kahekümnesed seeriad, kuid võidab see, kel 60 minutiga rohkem korduseid koos.

“Happy Hour”…

Reede, 17. veebruar 2012. On käes järjekordne jalapäev ja kuna selg suurt raskust turjale võtta ei luba, siis tuleks üritada jalga “küpsetada” kergemate raskustega ja pikemate seeriatega. Lõuatõmmete tunniajase maratoni kogemus oli sedavõrd meeldiv, et mõtlesin, et proovin selle asja ära ka kükkidega. Kükin 60 minutit, loomulikult seeriatena, ainult 50 kg – ga ja eesmärk on selle 60 minutiga koguda maksimaalselt korduseid. Nagu “Happy hour”, minu kükiseanss hakkas täpselt kell 17.00 ja kestis kuni 18.00 – ni. Alustasin 25 – ste seeriatega, rahulikus tempos, sügavad kenad kükid. Esimesed 8 seeriat tegin 25 – sed, minutiste pausidega. 200 – st kordusest edasi hakkasin tegema 20 – seid seeriaid. Pausid jäid keskmiselt 60 sekundi juurde ja nii 60 minutit järjest.

Raskeks hakkas asi minema umbes poole pealt. Raskuse valisin meelega sedavõrd kerge, et saaksin keskenduda maksimaalselt puhta soorituse peale, et ei hakkaks murdma selga ega põlvi. Kokku tegin 25 seeriat, seeriad olid kõik vahemikus 20 – 25 kordust, viimase seeria kükkisin 35 – se seeria, niikaua kükkisin, kui täistund lõi ja “Happy Hour” oli läbi. Kokku kükkisin 60 minutiga 550 kordust. Õnneks oli mul ka võitluskaaslane sel toredal ettevõtmisel, 11. klassi noormees Alari tegi minuga selle vahva ürituse kaasa. Kükkisime mõlemad omas tempos eraldi kangidega. Tema tulemuseks jäi 360 kordust, mis on noore mehe kohta väga tubli tulemus.

Hetkel, kui seda teksti kirjutan on laupäev 18. veebruar, pepu ja jalad jäävad aina enam kangemaks, toolilt tõusmine ja liikumine on pisut raskendatud. Ent, mulle omamoodi meldib see, taas olen enesele tõestanud, et olen endiselt eriline, kuna olen millegi väga suure ja vinge asjaga hakkama saanud. Proovige teie ka, mitu korralikku kükki teete 60 minutiga 50 kg – ga? Kes teeb ära, andke tulemustest foorumis teada!

Autor: Janar Rückenberg